LiinaNerja

Eile nägin ma Eestimaad. Taas. Seekord anti nii vett kui vilet ja purustati juba tekkima hakkav illusioon, et Eestimaal ongi imeilusad valge lumega talved ja päikeselised suved. Esimene peatus oli Lätimaal Siguldas, kus seekord emapoolse suguvõsa naised tähistasid emadepäeva. Ja naisi on meil palju. Minu emal on kolm tütart, tütardel on omakorda kolm tütart, ema õel on kaks tütart, kellel samuti kokku kolm tütart. Nii on meid kokku 13 naist, kellest kolm veel alaealised ja emadepäeva spaatuuridele kaasa ei võeta. Sel aastal toimus meie üritus 11. korda ja lisaks spaa külastusele käime läbi ka kohalikud vaatamisväärsused. Kuna Eestimaal oleme peaaegu kõik kohad läbi käinud, siis alustasimegi Läti vallutamisega. Koiva jõgi Turaida piiskoplinnus Sietiniezi Suur Muna Samal ajal kui mina Eestis külma sain, oli Mann Almijara kooli esimeste klassidega Granadas inglise keele laagris. Manni kool on nn bilingual, st õppetöö peaks toimuma kahes keeles. Peaks. Sügisel, kui õpiku...

Nässu tervitab! Kevadvaheaja külaline Rebeka jättis Nässule oma kaisukirjaku. Lihtsalt niipea kui kirjak meile saabus, ei suutnud Nässu temalt enam silmi pöörata. Tänaseks on vaeseke ilma jäänud nii kõrvadest kui sarvedest. Nässu on ikka super nunnu. Soovitan kindlasti endale koer võtta, eriti veel siis, kui sa tegelikult üldse koera ei taha ja nö koerainimene ei ole. Loomulikult ei tasu arvata, et koera luniv laps hakkab koeraga tegelema ja temaga 3x päevas väljas käima nii nagu ta vannub. Selle kõik teeb ära see, kes kõige vähem koera tahtis ja teeb seda rõõmuga, sest see koeranässakas on kõige nunnum nupsik. Mann ikka tuletab meile meelde, et just temale peame me tänulikud olema, et Nässu meie perre tuli. Koos suvega algas ka lõputu fiestade hooaeg. Nüüd on iga jumala nädalavahetus mõni feria ja palju pidustusi toimub ka nädala sees. Kui ei ole pidu meie linnakeses, siis kõrval külas on kindlasti. El dia de cruz. Ristipäev on järjekordne väga popuaarne püha, mille tähen...

Hullud - see on viimase pooleteise aasta jooksul olnud kokkuvõte meie toimetamistest meiega kokku sattunud inimeste poolt ja minu jaoks suurim kompliment. Just nii hull ma tahangi olla, kuigi täna ma ise ei taju üldse, et me millegi nii väga hullumeelsega hakkama oleks saanud, aga suur rahulolu eluga on küll. Mõni aeg tagasi käisime külas ühel eesti perel, kes veedavad igal aastal talvel mõned kuud siinkandis. Mõlemal on selline töö, et hea tahtmise korral on võimalik asju juhtida distantsilt. Sel aastal on aga asjad keerulisemad ja peremehel tuleb pidevalt Eesti ja Hispaania vahet lennata, sest äri ilma temata hakkama ei saa, samas hing kisub ikkagi siia poole. Temale tundub meie äratulek nii, et kõik sillad said põletatud, täieliku hullumeelsusena. Tuli  siis jutuks, et peremehel olid pikema aja jooksul mingid sisemised valud, millele arstid üritasid selgust saada. Uuriti ja analüüsiti üle poole aasta ja lõpuks pandi diagnoos - stress. Kes meist siin tegelikult hull on? Veel ...