LiinaNerja

Veebruari lõpus käisime Manniga Eestis. Oli vaja Manni ID kaarti vahetada. Tumedad pilved kogunesid juba Malaga lennujaama taeva kohal.  Mann jäi nädal enne reisi haigeks, korraks viskas palaviku üles, kurk oli valus ja köha oli korralik. Tahtsin ta nädalaks koolist koju jätta, et tervist turgutada, mispeale tuli selline nutt ja hala - tema tahab kooli minna. Mul ei õnnestunud kuidagi ümber veenda ja lõpuks mõtlesin, et las siis läheb ja saab sealt positiivseid emotsioone, kui et vedeleb ja nutab kodus. Eesti võttis meid vastu tüüpilise "talve"ilmaga. Tuul lõõtsus ja alla sadas nii paksu kui vedelat ja see kõik ei häirinud mind kõige vähemalgi määral. Bussiaken ei paistnud eriti läbi. See oli normaalne eesti ilm ja ei tekitanud minus vähemalgi määral stressi. Ja kohe saabus ka kolmepäevane talv. Kõik oli nii ilus, kui olema peab. Ainus häda, et Mann oli suutnud mu ära nakatada ja köhaviirus rikkus enamuse plaanidest. Igaljuhul on nüüd inimkatsega kindlaks tehtu...

Jälle tegi Kalver mulle etteheite, et ma pole juba ammu uut postitust teinud. Kogu aeg on tunne, et midagi erilist nagu ei toimu, mida ma ikka kirjutan. Elukene oleks justkui rutiinseks muutunud. Ja kui siis istun maha, et ok ok, panen midagi üles, on sündmusi nii palju, et lase olla. Kui pilte ei teeks, siis ei mäletaks midagi. Piltegi käseb mul enamasti Kalver teha. Ostsin isegi pisikese märkmiku oma öökapi sahtlisse, et iga päev hakkan eredamaid hetki üles tähendama. Ühtegi märget pole veel teinud. Pole jõudnud pliiatsit otsida... Tegelikult juhtub igal hetkel midagi, tuleb lihtsalt osata märgata. Näiteks märgata, milline ligimesearmastus on hispaanlastel. Nad kohe tahavad sul lähedal olla. Eriti poes kassajärjekorras. Võib olla täiesti kindel, et hispaanlane võtab sinuga kehalises kontakti. Mind see ei häiri üldse, pigem teeb nalja ja nõjatun ise vastu, kus juures hispaanlane ei märka seda üldse. Kalverit aga ajab täiesti närvi. Tema seisab tavaliselt järjekorras ka minust taga ...