LiinaNerja

Väljas alles 20 soojakraadi, aga meie Nässu juba poeb varju. Vahel ikka ütleme, et ta ei kujuta ette, mis elu Eesti koerad elama peavad. Meie siin vihmase ilmaga üldse välja ei lähegi, lihtsalt ootame, millal vihm üle läheb. Tavaliselt nii paari tunniga on ka kõige hullem koerailm möödas.  Ühel õhtul lippasin poodi paari asja ostma ja uksel oli selline silt. Esimese hooga vaatasin, et nüüd on küll asjad hullud, kui Hispaanias ei saa peale kuut enam veini juua. Lähemal uurimisel selgus, et ainult kange alkoholi müük on keelatud. Elasime nii lausa kaks nädalat. Praeguseks on koroonanumbrid tublis languses ja lõpuks ometi hakatakse ka piirangutega pisut järele andma. Mine võta kinni, kas neist siis tõesti on nii palju kasu või väsib see haigus ise lõpuks ära. Kuu aega tagasi oli olukord uute nakatunutega sama nagu praegu Eestis, tuhande kandis, tänaseks on langenud 127 peale 100 tuhande elaniku kohta viimase kahe nädala jooksul. Praegu võime liikuda jätkuvalt ainult oma provintsi piir...

Loodus võtab üle. Me elame Nerja mõistes äärelinnas uusarenduses ja tundub, et meie maja on ehitatud rändkarjakasvatajate maadele. Kitsed on pidevalt meil maja ees ja maja taga. Ma küll ei saa päris hästi sellisest karjaga lakkamatust liikumisest aru. Eestis võetakse lambad või veised, et need looduslikke rohumaid puhtana hoiaks, siinmail võiks ju sama eeldada, sest kõnnumaad on üsna võssa kasvanud, kuid kui see kari korra üle on käinud, siis pealtnäha ei ole maastikul mitte mingeid muutusi märgata, ikka sama võserik, ainult tohutul hulgal kitsepabulaid jääb neist maha. Minu mõistus ütleks, et las nad närivad ühe platsi peal terve päeva ja siis liigutakse edasi. Kuid nii see siin igal pool käib ja küllap on neil omad põhjused.                                          Viimatisel matkal saime taas läbi kitsekarja sõita. Juba pikalt enne kohtumist oli maantee tihedalt pabulaid täis, mis...

Vahepeal ajas asjade käik mind nii tigedaks, et hakkasin kohe uut postitust tegema, sest kui ma alles paari nädala pärast selle ette võtan, siis ma olen juba maha rahunenud ja jätan kõik, mis täna keelel, ütlemata.  Kas tõesti 90-aastaselt surra on vara? Kõik, kellega ma teema üles võtan, ütlevad, et kui ma ise oleks 90, räägiksin teist juttu. Olgu siis siin öeldud, et kui ma 90selt ei suuda oma surelikkusega leppida, siis olen oma elu sinnani valesti elanud. Sellest ma saan täielikult aru. 4 aastat tagasi oli mul jumala ükskõik, kas ma suren homme või 50 aasta pärast ja täna on mul täpselt sama tunne. Lihtsalt nii nõme on olukord. Enam ei ole nii, et oled ise oma õnne sepp. Ma ei saa enam oma elu ise juhtida (hetkel ma tegelikult juba juurdlen, kas ikka päriselt ei saa või olen ma lihtsalt lasknud end üleüldise halalainega kaasa tõmmata). Kuid vahepeal sain. Täpselt kaks ja pool aastat elasin unistuste elu ja see võeti mult ära, põhjendusega hoida 90-aastaseid elus. Hispaania TV-k...

Jõulud 2020 olid nagu jõulud ikka. Korraliku jõulusingi ja hapukapsaga. Seekord ostsin singi juba aegsasti Ikeast ja oli väga maitsev. Hapukapsad on siin ka täiesti saadaval. Küll mitte sellised mõnusad Salvesti moodi, et lase soojaks ja valmis, siin on pm lihtsalt hapendatud kapsas purgis, millest paaritunnise hautamise, õli, suhkru ja porgandiga saab peaaegu mu ema tehtud kapsad. Ema kapsastest paremat maailmas ei ole.  Seekord sain jõuluvanalt puu - kääbusapelsini ehk kunkvaadi. Oma troopiliste  viljapuudega aed oli ju üks Hispaaniasse tuleku unistustest. Tehtud. Tegelikult ei koosne meie aeg muustkui tööst. Ilmad on sel aastal eriti külmad. Hommikul, kui Nässuga väljas käin, on +8, päeval venitab maksimaalselt 14 peale, õhtul, kui koju lähme, jälle 8. Ja nii juba kolm nädalat järjest. Kolm päeva sadas siin vihma, samal ajal kui pool Hispaaniast lumega kattus. Netis jagati sellist sateliidipilti. On vist tõesti reaalne, sest meie kandi valgeid tippe saame veel siiani imetle...