LiinaNerja

Unustasin eelmises postituses Manni koolielust kirjutada. Enne jõuluvaheajale minekut oli neil perioodi lõpp, hinded olid jälle paremad kui varem. Inglise keeles kirjutas õpetaja hinde kommentaariks: Tõlkes: Suurepärane õpilane, kui ma saaksin, paneksin talle 11, sest ta väärib seda. Õnnitlused, jätka samas vaimus. Mata ei ole küll enam 10, on 8, mis ei tähenda, et Mann oleks matas nõrgaks jäänud. Lihtsalt siinmail on kombeks, et igal aastal on uued aineõpetajad ja sellel õpetajal on teistsugune stiil. Tunnis lahendatakse lihtsamaid ülesandeid ja Manni sõnul on kõik arusaadav, kontrolltöödesse aga pannakse hoopis keerukamaid tehteid ja Mann hakkab endas kahtlema ja üle mõtlema. Minu põhimõte on alati olnud, et hinded ei ole olulised, peaasi, et ta asjast aru saab. Pole mingi probleem vahel harva saada töö eest puudulik, kui sul eelmisel õhtul oli õppimise asemel olulisemaid tegemisi ja sul on võimalik hiljem asi endale selgeks teha ning hinne parandada. Muidugi võiks õpetaja vaatevinkl...

Ei läinud nädalatki, kui me peale puhkust covidisse jäime. Eks koroonafännid tahavad nüüd kindlasti pasunaid puhuda, et reisimine on äärmiselt vastutustundetu tegu ja küllap me Dominikaanist selle haiguse kaasa tõime. Minu jaoks vahet ei ole, kust ta tuli. Fakt on, et Kalver jäi kõigepealt haigeks, pühapäeva õhtul tõusis palavik ja pea valutas. Hommikuks oli palavik taandunud ja Eesti mehena, läks loomulikult tööle. Esmaspäeva õhtuks oli haige ka juba tema paarimees. Siis läks küll lambike põlema, et egas see ometi SEE haigus ole ja teisipäeva õhtuks olin ka mina siruli. Haigus tuli lausa minuti pealt. Mul oli olnud eriti tegus päev. Koristasin terve maja, keetsin kõrvitsasalati ja praekapsad jõuluõhtuks, tegin veel õhtuks kartulisalati ning võtsime ühe eesti sõbra sünnipäeva puhul just pitsikese hansat kui plaks - tundsin, et nüüd jään haigeks. Kurgus hakkas kriipima ja olemine läks minutitega kehvaks. Mannil polnud veel häda midagi. Käis kolmapäeval sõbrannaga kinoski ja neljapäeva õ...