LiinaNerja

Papa õpetas pojale enne lahkumist veel mõned eluks vajalikud nipid ja augustikuu teise nädala alguses istusime Tallinnasse suunduvale lennukile. Lennukitäis eestlasi lendas kurbade nägudega puhkuselt tagasi koju, meie lendasime puhkama. Seega tõmbasime peo kohe lennukis käima. Südaööl kohale jõudes oli kere natuke hele ja sealsamas lennujaamas oligi päästev R-Kiosk. Kohe saime oma esimese nutiriigi elamuse. Valisime külmaletist salati ja võileiva ning astusime kassa juurde, et tasuda. Olime sel hetkel ainsad kliendid ja müüja oleks pidanud meid kergesti märkama, ometi ladus ta eemal, meist välja tegemata, stoilise rahuga uusi võileivapakke riiulisse. Lõpuks aru saades, et me ei liigu kassast kuhugi, vedas end kohale ja ütles kanges eesti keeles: kassa on seal, viibates kuhugi meie selja taga. Vahepeal oli juba inimesi juurde tulnud, kes kõik ise ilma teenindaja abita oma ostudega hakkama said. Nüüd saime isegi aru, et eelduste järgi oleksime pidanud iseteeninduskassas oma ostu sooritam...

Juba mitmendat aastat käib üks noor Tartumaa pere kevadel Nerja kandis puhkamas. Jäädakse kuuks ajaks ja tullakse alati Eestist oma autoga. Peres on kaks väikest poissi, mõlemad kui tulesädemed. U urisin neilt juba eelmine aasta, kuidas poisid selle pika tee autos vastu peavad. Poiste ema kinnitas, et see pole mingi probleem ja noogutas peaga nutiseadmete poole.    Kuna meil oli sel aastal päevakorras Stefu suveks Eestisse minek ja plaan teekond samuti autoga ette võtta, võtsime kindla eesmärgi - muuta poiss juuni lõpuks nutisõltlaseks ja pean tõdema - me ebaõnnestusime. Aasta ja nelja kuu vanust last, vähemalt mitte meie poissi, ei ole võimalik tundideks ekraani taha meelitada. Ääremärkusena, ka neid kahte poissi, kes nii probleemivabalt pika tee autoga edasi tagasi sõidavad, ei ole ma ise kunagi ekraani taga istumas näinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui issi põrutas üksi autoga ees minema ja paari päeva pärast oli juba Riia lennujaamas, kui Stefen emmega  maandus. Nädal...