LiinaNerja

Nii kui Eestist tagasi jõudsime sattusime jälle rattasse. Esimese asjana alustasime noorte uues rendikorteris remonti. Kerge sanitaarremont kujunes märkamatult kapitaalremondiks. Ma lihtsalt ei oska asju pinnapealselt teha. Papa, nagu näha, hoidis samal ajal last. Noored ostsid endale kasutatud nõudepesumasina, mille me minu autosse litsusime ja saapapaelaga pakiruumi luugi kinni sidusime. Õnneks oli teekond ainult 500m pikk, kuid õnnetuseks masin lekkis ja müüja viis ta jälle minema. Uuele läksime Hannaga juba Malagasse järgi. Seekord suurema autoga ja Kanadast pärit müüjad olid nii tragid, et tõstsid selle ise meile autosse sisse ka. Nõudepesumasinal on harmoonilise peresuhte jaoks oluline roll. Mäletan, kui meie oma esimese nõudeka saime ja Kalver õigepea tõdes: vingumist on kohe oluliselt vähem… Nii kui pintsli ja värvirulli käest sai panna, saabusid külalised. Meile Reeda pere ja noortele Birko isa ja õde. Reet tegi välkvisiidi, seetõttu oli programm eriti kontsentreeritud. Käisim...

Papa õpetas pojale enne lahkumist veel mõned eluks vajalikud nipid ja augustikuu teise nädala alguses istusime Tallinnasse suunduvale lennukile. Lennukitäis eestlasi lendas kurbade nägudega puhkuselt tagasi koju, meie lendasime puhkama. Seega tõmbasime peo kohe lennukis käima. Südaööl kohale jõudes oli kere natuke hele ja sealsamas lennujaamas oligi päästev R-Kiosk. Kohe saime oma esimese nutiriigi elamuse. Valisime külmaletist salati ja võileiva ning astusime kassa juurde, et tasuda. Olime sel hetkel ainsad kliendid ja müüja oleks pidanud meid kergesti märkama, ometi ladus ta eemal, meist välja tegemata, stoilise rahuga uusi võileivapakke riiulisse. Lõpuks aru saades, et me ei liigu kassast kuhugi, vedas end kohale ja ütles kanges eesti keeles: kassa on seal, viibates kuhugi meie selja taga. Vahepeal oli juba inimesi juurde tulnud, kes kõik ise ilma teenindaja abita oma ostudega hakkama said. Nüüd saime isegi aru, et eelduste järgi oleksime pidanud iseteeninduskassas oma ostu sooritam...