LiinaNerja

  Ostsin endale sõbranna. Midagi muud ei jäänud üle. Seitsme Hispaanias elatud aasta jooksul ei  ole mul tekkinud mitte ühtegi lähedast hispaanlasest sõpra ja just seda pean ma peamiseks süüdlaseks, et ma ikka veel hispaania keeles rääkida ei oska. Väga keeruline on integreeruda, kui kogu aeg elada Eesti infomullis. Täna ma saan Eestis elavatest venelastest väga hästi aru, miks nad ei suuda eesti keelt selgeks saada. Esiteks on see niigi grammatiliselt täiest ebanormaalne keel, isegi minu jaoks, ja teiseks, kui kogu aeg olla ümbritsetud ainult emakeelsest kogukonnast, vaadata valdavalt emakeelset televisiooni ja külastada emakeelseid internetilehekülgi, ei olegi mingit varianti kohalikku keelt selgeks saada.  Enda kaitseks võin ainult niipalju öelda, et hispaania keele õppimisega olen iseseisvalt erineva intensiivsusega ikka tegelenud. Olen lugenud hispaaniakeelseid raamatuid ja kasutanud keeleõppe äppe. Esialgu üritasin kohalikku televisiooni vaadata. Kuid päevasel ajal ...

Kui Loore oli kaks nädalat Tartus nohuga kodus olnud ja just hakkas tunduma, et läheb juba üle ja saab jälle lasteaeda minna, ärkas ta ühel hommikul köhaga. Otsustasime, et nüüd on aeg mamma juurde päikesevanne võtma tulla.  29. oktoobril, kui Hispaanias möllas DANA, jõudsid nad kolme tunnise hilinemisega Malaga lennujaama. Stefu sai üle pika aja enamvähem enda mõõtu inimest näha. Seni ta sotsialiseerub peamiselt ainult juhututtavatega mänguväljakutel.  Esimese hooga Stefule tundus, et on saabunud keegi kavatsusega kõik tema mänguasjad sisse vehkida. Seetõttu korjas ta nii palju autosid, kui mahtus, endale sülle. Kohe selgus, et kõik autod ei mahu talle kätte ja hakkas neid mamma kaitsva tiiva alla kokku tassima, kuid varsti ta rahunes ja suutsime teda veenda, et Loore ainult natuke vaatab tema asju ja midagi päriselt ära ei võta. Sama oli maisikepikestega. Stefu lõi oma suu triiki täis ja haaras mõlemasse pihku niipalju kui suutis, et endale piisav tagavara kindlustada. Seegi...