LiinaNerja

Andsin juba möödunud aasta alguses kõigile teada, et oma sünnipäeva ma ei tähista. Ses osas ei erinenud tänavune aasta eelmistest, kuid seekord tajusin tavalisest rohkem lähedaste üllatust ja isegi meelepaha. Eestis on sügavalt juurdunud sünnipäevade või vähemalt juubelite tähistamise traditsioon ja iseenesest mul pole mitte midagi selliste sõprade ja sugulaste kokku tulemise ja millegi tähistamise vastu. Mulle lihtsalt kohe sugugi ei meeldi oma sünnipäeva korraldada. Ehk olen ma nooruses trauma saanud, kus 1. jaanuaril mitte keegi sünnipäevale tulla ei tahtnud, olles eelmise õhtu pidustustelt ehk alles vastu hommikut koju jõudnud. Täiesti arusaadav. Nii olid minu sünnipäevad reeglina üsna üksildased. Tagatipuks oli ETVs aastaid kombeks näidata aasta esimesel päeval Titanicu mängufilmi, mis tagas veel peatäie nuttu ka. Millise sõnumi ma siis oma sünnipäeval sain: keegi ei taha eriti tulla ja elu on lõpmata kurb. Mingil ajahetkel hakkas võib-olla veel tunduma, et ma ei lähe enam noorema...

  Ostsin endale sõbranna. Midagi muud ei jäänud üle. Seitsme Hispaanias elatud aasta jooksul ei  ole mul tekkinud mitte ühtegi lähedast hispaanlasest sõpra ja just seda pean ma peamiseks süüdlaseks, et ma ikka veel hispaania keeles rääkida ei oska. Väga keeruline on integreeruda, kui kogu aeg elada Eesti infomullis. Täna ma saan Eestis elavatest venelastest väga hästi aru, miks nad ei suuda eesti keelt selgeks saada. Esiteks on see niigi grammatiliselt täiest ebanormaalne keel, isegi minu jaoks, ja teiseks, kui kogu aeg olla ümbritsetud ainult emakeelsest kogukonnast, vaadata valdavalt emakeelset televisiooni ja külastada emakeelseid internetilehekülgi, ei olegi mingit varianti kohalikku keelt selgeks saada.  Enda kaitseks võin ainult niipalju öelda, et hispaania keele õppimisega olen iseseisvalt erineva intensiivsusega ikka tegelenud. Olen lugenud hispaaniakeelseid raamatuid ja kasutanud keeleõppe äppe. Esialgu üritasin kohalikku televisiooni vaadata. Kuid päevasel ajal ...