LiinaNerja

  Märtsikellukesed õitsevad veebruari alguses. Ei ole neid siinmail varem märganudki, looduslikult nad siin ei kasva. Täiesti juhuslikult avastasin Oasis Capistranos ühe trepi alt. Kohale jõudsid ka esimesed talvetormid. Mu ligi 70kg kaaluv lillepott oli korduvalt pikali. Viimane kukkumine osutus fataalseks. Nagu ikka, kui meil on 9 soojakraadi ja vihma sajab, siis kohalikud mäetipud saavad valged mütsid. Pildil 2000 meetri kõrgune La Maroma. Meie pakkisime suusad autosse ja põrutasime Sierra Nevadale. Üks neist täppidest alumisel pildil on Kalver.  Nädala pärast olime juba teist korda mäel. Kui lund on, tuleb võtta viimast. Seekord olid Birko isa ja onu ka kaasas. Eestlased peavad suusarõõmude nautimiseks Hispaaniasse tulema. Maailm on hukas.  Olen alati imestanud, kuidas kogu see rahvamass suusanõlvadele ära mahub. Kunagi pole trügimist või üksteisele otsa sõitmise hirmu. Ainsad ohtlikud olukorrad tekivad algajate ringikakerdamise tõttu ja selliseid on mägedel julgelt k...

Andsin juba möödunud aasta alguses kõigile teada, et oma sünnipäeva ma ei tähista. Ses osas ei erinenud tänavune aasta eelmistest, kuid seekord tajusin tavalisest rohkem lähedaste üllatust ja isegi meelepaha. Eestis on sügavalt juurdunud sünnipäevade või vähemalt juubelite tähistamise traditsioon ja iseenesest mul pole mitte midagi selliste sõprade ja sugulaste kokku tulemise ja millegi tähistamise vastu. Mulle lihtsalt kohe sugugi ei meeldi oma sünnipäeva korraldada. Ehk olen ma nooruses trauma saanud, kus 1. jaanuaril mitte keegi sünnipäevale tulla ei tahtnud, olles eelmise õhtu pidustustelt ehk alles vastu hommikut koju jõudnud. Täiesti arusaadav. Nii olid minu sünnipäevad reeglina üsna üksildased. Tagatipuks oli ETVs aastaid kombeks näidata aasta esimesel päeval Titanicu mängufilmi, mis tagas veel peatäie nuttu ka. Millise sõnumi ma siis oma sünnipäeval sain: keegi ei taha eriti tulla ja elu on lõpmata kurb. Mingil ajahetkel hakkas võib-olla veel tunduma, et ma ei lähe enam noorema...