LiinaNerja

Juuli alguses põrutasid noored 12 päevaks autoga Eestisse. Poja jäi mamma-papa ja tädi Manni lapseks. Kui esialgu tunduski võib-olla veidi hirmutav, et lapsevanemad nii pikaks ajaks ja kaugele lähevad, siis tegelikult saime kiirelt rutiini sisse ja aeg lendas linnutiivul. Poiss ei küsinud mitte kordagi oma emme-issi järgi. Iga päev ehitasime uue rongitee. Julgen öelda, et ma saavutasin lõpuks juba päris arvestatava taseme raudteeliinide arendamises. Võistlus - kes sööb kiiremini kõik kommid ära. Võistles muidugi ainult Stefen. Leia pildilt Stefu. (Kasti sees, Käpa-patrulli särk seljas) Kuigi poiss on juba suur ja ilmselt norskamisest end enam väga häirida ei lase, eelistab papa siiski ööbida värskes õhus liblikana sääsevõrgust kookonis. Jah, ka Hispaanias on sääsed. Vähemalt meil on neid kahte sorti: tiger mosquitos ja moscas de la arena ehk liivakärbsed. Esimesed neist on nagu tavalised Eesti sääsed ainult poole väiksemad ja halli-musta triibulise kehaga. Pinisevad ja on võimalik kerg...

Inglismaalt tagasi, saabusid mõne päeva pärast Külli ja Sten Nerjasse. Nagu juba teada, nemad armastavad kuuma ja seda nad said. Hispaaniat tabas kuumalaine ja purustati seni püsinud kuumarekordid. Sisemaal tõusid temperatuurid väidetavalt mõnelpool ligi 50 soojakraadini. Meil muidugi iialgi sellist kuuma ei ole - Vahemeri jahutab, aga täiesti piisavalt ebameeldiv on ka 33 kraadine palavus. Selliste ilmadega istume tavaliselt toas ventilaatori all ja kui Stefu õue tahab minna, siis ütleme: Ei saa pojake, õues on liiga kuum. Nagu Külli külaskäikude ajal kombeks on, ega toas kuumavarjus istuda lasta. Seekord vajas vallutamist Fuengirola vanakraamiturg. Polnud sellest siiani mitte midagi kuulnud, kuid võis ette kujutada, et ega seal midagi tesitmoodi, kui tavaliselt, pole. Oli seal ikka tavaari. Kui nii vastikult palav poleks olnud, siis ilmselt oleks olnud täitsa huvitav uudistada. Sellele järeldusele ma jõudsin küll alles hiljem Külli tehtud pilte vaadates. Temale kohe meeldib, kui soe ...

Nüüd tuleb üks nii õudne jutt, et hoiatan kohe ette ära - ema, sa ei saa kolm päeva magada, kui selle peatüki läbi loed. Seetõttu soovitan soojalt vahele jätta ja leppida teadmisega, et ju kõik lõppeb hästi ja elu läheb edasi. Lugu räägib Margaret ist .  Nagu ma juba varasemalt ilmselt olen kirjutanud - Margaret ei oska eriti õppimisega piiri pidada. Hästi õppimine on elu alus ja kõik seda segavad tegevused tuleb elimineerida . Nii saadeti juba viimasel gümnaasiumiaastal ära aastaid olnud boyfriend, kes tahtis vahepeal lihtsalt niisama käest kinni hoida ja koos õhata. Olen kindel, et ta vaeseke oli ka juba ise väsinud sellest lõputust Manni kaeblemisest, kui palju on õppida ja kui rumalad on õpetajad jne. Ja kui mina lootsin, et see paaniline õppimine läheb ehk kevadel riiklike eksamite sooritamisega mööda ja ülikoolis rahunetakse maha, siis kohe pandi ka seal tamp taha. Mulle tundub, et selle surve pani Margaret endale ise peale, kuid oleme ses osas temaga eriarvamusel. Igatahe...

Juba aegade algusest ehk siis 2019. aastast, kui me Tiina ja Keviniga Nerjas kohtusime, hakkasime plaani pidama minna koos Inglismaale Kevini kodukohta külastama. 2020. aasta kevadel oligi plaan küps, kuid kõigepealt ajas inglaste koolivaheaeg lennupiletite hinnad taevasse, siis sadas kaela covid ja kolm aastat ei liikunud eriti keegi kuhugi, vähemalt mitte lusti pärast, ning lõpuks lennupiletite hinnad ei tulnudki enam taevast alla. Nii jõudis kätte minu tänavune sünnipäev. Juunikuu alguses istusime Malaga kõrvetava päikese all lennukisse ja 2 tunni 40 minuti pärast maandusime Bournemouthis sellises parajas, Eestimaa jaanipäeva meenutavas kliimas. Tiina õetütar Maarja, kes elab juba 13 aastat Inglismaal, tuli meile lennujaama vastu ja tõi meid Poole kesklinna, kuhu jäime kaheks ööks. Poole asub Lõuna-Inglismaal Dorseti maakonnas ja on ajalooliselt olnud oluline sadamalinn, kust 18. sajandil väljus kõige rohkem laevu Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Tänaseks on Poole ennekõike turismisih...