LiinaNerja

Mamma ja papa Londonist toodud kahekordse Lego bussi kokkupanemine võttis kohe mitu päeva. Oktoobris üritasime jälle rattasadulasse istuda, kuid jätkuvalt oli selleks liiga palav. Proovime novembris uuesti. Hiljaaegu oli kohalikes uudistes, kuidas üks hooldusõigusest ilma jäänud isa oma last lasteaiast kätte tahtis saada, aga jäi lapse emale vahele, kes tõstis hädakisa ja sellepeale tegid teised lapsevanemad sellele isale kambaka. Alla 12aastaste lastele kooli vastu minek on vähemalt teoreetiliselt range kontrolli all. Läksime siis meiegi papaga ühel päeval poisile esimest korda lasteaeda vastu ja ei tekkinud mitte mingeid takistusi. Värava peal seisis korrapidaja õpetaja, mina ütlesin poisi nime, tema hüüdis selle ruuporiga hoovi, kus lapsed mängivad, Stefen võttis oma koti ja tuli. Ei jooksnud sülle ega midagi. Lasti väravast välja ja ei mingeid küsimusi, kes meie üleüldse oleme. Meil endal tekkis küsimus, miks Stefeni kõht üleni lööbes on, kuid poiss seletas ise lahkesti, et sellise...

Septembri esimestel päevadel oli meri peegelsile. Sellist asja ei saanud niisama jätta ja läksime merele. Kohe kui sadamast välja saime, hakkas kaugemal silmapiiril silma korralik lainete möll. Kalver arvas, et meri muutub, kuid kuidagi kahtlane tundus see. Otsustasime sõita lähemale asja uurima ja saime taaskord seninägematu vaatemängu osalisteks. Vähem kui kilomeetri kaugusel rannast käis meres tõeline tuunikalade invasioon. Tundus, et peeti jahti väiksematele kaladele ja see show toimus täiesti pinna peal. Korralikud pikkuim tuunid hüppasid segiläbi veest välja nii, et vesi vahutas ja neid oli palju ning erinevates parvedes mitmes kohas meie ümber. Ja siis lõi loomulikult välja Kalveri kalapüügi kirg. Kiiresti otsiti välja oma tavaline spinning, pandi mingi priskem lant otsa ja mind kamandati rooli taha. Muidugi puudus meil mõlemal igasugune tuunikalade püüdmise kogemus. Kunagi sadamas olime näinud üht paati, kuis noored mehed sättisid end parasjagu tuunipüügile minema ja nende ridv...