Märts 2026

Märtsi alguses saime jälle korraliku portsu calimat ehk Sahhaara liivatuuli, seekord küll õnneks ilma vihmata. Sellest ei ole veel aru saanud, miks mõnikord jääb sellest calimast maha pruun, kuid teinekord hoopis oranž või hall liivakiht. Pildil horisondi kohal  olev hele täpp  taevas on päike läbi liivafiltri.

Nüüd küll juba haruharva käime ehitusplatse inspekteerimas. Poisi lasteaeda minekuga lõppes ka minu põhikohaga vanaemaroll.

Järjekordne haigus toodi lasteaiast kaasa. Hoidsime kõik hinge kinni ja desinfitseerisime ohjeldamatult käsi, et ise terveks jääda.

Lõpuks hakkas poiss veel kõrvavalu kaebama ja tuli ikkagi arsti juurde minna. Saimegi kõrvapõletiku diagnoosi ja antibiotikumi kuuri peale.

Juba paari tunni pärast samal päeval lendasime Portosse.

Rännakult tagasi, ootas mind kohe ees täiesti uus kogemus Hispaanias. Stefen oli kutsutud klassivenna sünnipäevale.

Pidu toimus ühel mereäärsel mänguväljakul. Laias laastus võiks arvata, et pidu kulges nii nagu ta võiks vabas õhus Eestiski toimuda. Kohale oli kutsutud nö mängujuht, kes kõigepealt tegi näomaalinguid, siis korraldas mõned mängud ja seejärel tegi näomaalinguid edasi. Kokku oli umbes 24 last.

Sünnipäevalapse ema korraldas aarete jahi, mis kulmineerus aardekirstu leidmisega ja selle sees olid väikesed kingipakid kõikidele lastele: seebimullitaja ja lint toki otsas.

Täiesti teistmoodi kui Eestis, oli asjaolu, et kõikide laste vanemad jäid ka kohapeale ja nii mõnedki lapsed tulid koos õdede ja vendadega. Kokku oli peol 35 täiskasvanut, nende hulgas ka vanavanemad, tädid ja onud. Peamiselt olid kohal emad ja ka mõned isad. Istuti mänguplatsi pinkidel ja aeti omavahel juttu. Nii mõnigi neist oli ahelsuitsetaja ja lahkudes jäi pingi ümbrusesse maha kenake hulk konisid.

Teine täiesti kummastav asjaolu oli, et vähemalt pooled tõid kingituseks riideid, mis ei olnud isegi mitte pakitud vaid selles samas paberkotis, mis poest antakse. Peamiselt oli näha Zara kotte. Nüüd ma saan aru, mida poodides päris tihti näha on, et tuuakse tagasi ilmatu hunnik riideid ja vahetatakse millegi muu  vastu ja, miks poemüüja alatasa küsib, kas ma soovin ticket de regalo ehk kingitšekki, mis jäetakse kotti ja kingituse saaja saab selle alusel kingituse ümbervahetada või poekrediiti.

Söögiks pakuti puuvilju, poest ostetud kana- ja tuunikalapirukat ja loomulikult saia ja serrano sinki. Kuna lastel teadupärast ei ole aega süüa, siis käis sünnipäevalapse ema ringi ja püüdis toidukraami vanematele sisse sööta, öeldes, et ta ei kavatse mitte midagi koju tagasi viia. Kolme tunni möödudes pandi tordil number nelja kujuga küünal põlema ja lauldi cumpleaños feliz. See on traditsioon ja üks paras kassikontsert, mis toimub eranditult kindla tsenaariumi alusel. Alati pannakse mängima sünnipäevalaulu muusika ja kõik üritavad täiest kõrist teistest üle üürata. Sama meetod on kasutusel nii laste kui täiskasvanute sünnipäeval ja toimub samamoodi nii kodus, kui restoranis. Laste puhul olen täheldanud, et sünnipäevalaps katab sel ajal kätega oma kõrvad.

Tort jagati laiali ja igaüks ise vaatas, kuidas selle söödud sai. Lapsed saavad alles neljaseks ja on veel üsna abitud püstijalu söömisel. Ühel poisil kukkus torditükk maha liiva sisse. Õudusega vaatasin, et ta tõstis selle taldriku peale tagasi, aga siiski nii palju oidu oli peas, et ta viis selle tagasi ja tordijagaja sai ka kohe aru, mis oli juhtunud ja laps sai uue tüki, millega ta siis jälle eemladus nii, et  tort oli viimase veerandi peal papptaldrikult maha pudenemas. Poisi ema samal ajal kiskus eemal koos teiste naistega suitsu ja ei märganud midagi.

Kuu viimasel päeval panin punkti oma renoveerimisprojektile. Nüüd on jäänud veel sistustamine ja siis on mul üks rendikorter juures. Päris põnev - kesklinnas pole mul veel korterit olnud. Selgituseks veel niipalju, et minu rendikorterid ei ole meie omad. Mina olen ainult vahelüli omanike ja klientide vahel. Hispaanias ei saa ratsa rikkaks. Sellest ei maksa unistadagi.