Aprill 2026

Juhtus nii, et Stefu esimene restoran Nerjas 2022 aasta märtsis oli ka tema viimane. Vähemalt mõneks ajaks. Noored kolisid Eestimaale tagasi.

Mamma kõige kallim väike poiss on vahepeal päris pikaks sirgunud.

Juba paari päeva pärast läks poiss Tartus lasteaeda.

Pikalt ei lastud mul norutama jääda. Külla saabusid õed Reet ja Kaari ja koos nendega ka esimesed päris soojad päevad sel aastal. Kaari on tuntud rohenäpp, seepärast ma ei imestanud, et esimese asjana avaldas ta soovi kohaklikku puukooli külastada. Aianduskeskuse ees lamas üks koer käpad taeva poole. Oli teine täitsa elus, lihtsalt soojendas oma vanu konte ja ei lasknud end meie möödumisest sugugi häirida.

Kaari võttis ostukäru ja ladus selle lilli täis. Tema oli vaadanud, et minu terrassidel on liiga vähe värvi. Püüdsin küll vastu puigelda ja küsisin, kas ta tõesti soovib taimedele surma, et neid minu terrassile toob, kuid mind ei võetud kuulda.

Lilled istutatud alustasime kolmepäevase turistiprogrammiga. Kuna Nerja ja selle ümbrus on kõigil juba nähtud, siis seekord vaatasime kaugemale. Alustasime Torrenueva rippsilla ja alla randa viiva matkarajaga.

Teel kohtasime kaljukitsi.

Kohvipaus

Järgmisel päeval võtsime juba suurema ringi ette. Kõigepealt Benalmadena liblikamaja, kus seekord oli küll oluliselt vähem liblikaid ja eriti palju röövikuid.

Vahepeatus Marbellas, kus täditütar Irma oma lastega parasjagu puhkamas oli.

Edasi viis tee Genalguacil nimelisse mägikülakesse. Vaatan hommikuti õppimiseesmärgil hispaania keelseid telekanaleid. On üks saade, kus käiakse erinevates Andaluusia külades ja tutvustatakse nende ajalugu ja inimesi.

See küla tundus nii põnev, et kohe tekkis soov oma silmaga vaatama minna. Esteponast umbes 34 km mägede poole sõitsime maksimaalselt 50km/h, tee oli kitsas ja käänuline. Õnneks liiklust praktiliselt ei olnud. Kogu tee oli äärmiselt maaliline ja nii roheline kui olla saab. Lisaks oliividele kasvatatakse seal piirkonnas kastaneid ja korgitammesid.

Genalguacil on tuntud kui pueblo de arte ehk kunstiküla, kus korraldatakse kaasaegse kunsti sümpoosiume, mille käigus loodud teosed jäävad kaunistama küla tänavaid. Nii on küla justkui vabaõhumuuseum, kus iga nurga taga peitub mõni skulptuur, seinamaal või installatsioon.

Päeva lõpetasime jalutuskäiguga Rondas.

Järgmisel päeval sõitsime Nigüelase nimelisse külla, mis on ennekõike tuntud oma huvitava ajaloolise õlitehase poolest, mis on üks vanimaid säilinud oliiviõliveskeid Hispaanias, rajatud arvatavasti juba 12. sajandil ja töötas katkematult kuni 1942 aastani. Kõigepealt saime imetleda küla peaväljakul kohalike naiste kaunist käsitööd.

Sattusime muuseumis olema ainukesed külastajad ja saime rahulikult ringi vaadata. Kõigepealt purustati oliivid veskikivide vahel. Esimene eeslite või muulade jõul töötav veski, mida nimetatakse "molino de sangre" ehk vereveski. Ehki nimi on natuke kõhedust tekitav, ei olnud siin midagi verega tegemist. Loomad liigutasid veskikivi ringiratast liikudes. Tulemuseks oli paks segu purustatud viljalihast, kividest ja õlist.

Hilisem, keskajast pärinev hüdrauliline ehk vesiveski, kus mägedest tulevaid kanaleid pidi juhiti vesi otse veskisse.

Pikas saalis kahel pool seinte ääres seisid talapressid. Sellist õlipressimise meetotid kasutati kogu Vahemere piirkonnas sajandeid. Pikk tammepuust või männist tala võimaldas väiksema jõuga tekitada suure surve. Purustatud oliivide mass laotati ümmargustele punutud mattidele, mis laoti kõrgeks torniks. Presstala üks ots oli kinnitatud rippuva kruvina keeratava kivivintsi külge, teine ots surus mattidele peale. Välja pressitud vedelik koosnes õlist, veest ja taimemahladest, mis koguti kogumisvannidesse, kus õli tõusis pinnale ja seejärel kulpidega kokku koguti.

Keset saali oli suur ahi, milles kuumutati kuumpressi jaoks vajaminevat vett. Eesmärgiks oli juba korra pressitud oliividest teistkordsel pressimisel võimalikult palju õli kätte saada ja soojendati purustatud massi enne pressimist või lisati pressimismattidel segule sooja vett. Soojendades muutus õli vedelamaks ja lihtsamini eralduvaks. Kuumpressitud õli ei ole nii kõrge kvaliteediga, kui külmpressitud - muutub maitse, vitamiinide kogus ja säilivusaeg.

Peale muuseumi külastust läksime samas külas algavale matkarajale, mis oli oluliselt meeliülendavam, kui muuseumielamus. Rada algas külla suunduva kanali ääres.

Muljetavaldav, mida inimene on vee juhtimiseks teinud.

Kanali ääres avanes uhke vaade all jõeorus laiuvatele aiamaadele.

Siin juhiti ühest kanalist tulev vesi mitmetesse harukanalitesse, mida mööda vett erinevatesse sihtkohtadesse suunatakse.

Tagasi minnes laskusime oru põhja ja uudistasime kohalike külaelanike põllulappe lähemalt.

"Metsikud" iirised

Mandlid on juba päris pontsakad.

Lõunasöögiks sõitsime kõrvalkülla Durcalisse, kus esimest korda sai ära proovitud mejillones ehk rannakarbid. Maitsesid väga head.

Tagasiteel põikasime kohaliku veehoidla juurde, et imetleda tänavuse eritivihmase talvega saavutatud uhket veetaset.

Veehoidla oli ääristatud paksu pillirookihiga, mille suurveed jõgede kallastelt kokku on kandnud.

Samal õhtul läksin veel tööle. Jaa, kuigi enamik näib arvavat, et me ei teegi siin tööd ja ainult puhkame ja matkame, siiski-siiski me teeme ka tööd. Ma lihtsalt ei leia selles just sageli midagi nii huvitavat, et kirjutama hakata. Aga seekord sain elamuse, mida kohe võib jagada. Minu töö on rendikorterite majandamine, mis ei tähenda ainult koristamist vaid on kõik, mis ühes korteris toimuda saab. Katki läinud kodumasinad, konditsioneeri probleemid ja igasugu muud tehnilised teemad on sealjuures Kalveri tegevusvaldkond. Seekord oli ühes korteris elektri probleem. Kõigepealt ei saanud kliendid telekat tööle. Käisime vaatamas, tõepoolest mingi jama oli, aru ei saanud ka mis. Viisime siis kodust enda teleka ja selle saime küll tööle, kuid rendikorteri telekas töötas meil kodus ka laitmatult, seega ei saanud probleem olla telekas. Siis teatas klient, et voolu tugevus mõnes pistikus on nii nõrk, et isegi mobiiltelefoni ei saa laadida. Saime aru, et asi on elektris. Kalver tõi oma riistad ja mõõtis ära, et osades pistikutes oli voolu tugevus 15 volti. Uurisime ühistu hooldusmehelt ja saime teada, et see probleem on ainult meie korteris. Lõpuks siis leidsime ka vea üles, Kalver parandas katkised juhtmed ja läks meie telekat koju viima ja rendikorteri oma tagasi tooma. Mina samal ajal koristasin ja tahtsin vahepeal pesukotid autosse viia. Olime tulnud kahe autoga. Lähen siis mina parklasse, käed kottide raskuse all maani vajumas ja avastan, et minu autot parklas ei ole. Mõtlesin endamisi, et kas Kalver läks siis minu autoga, kuid tema autot ka ei olnud näha. Kõndisin terve parkla läbi, kumbagi autot ei olnud. Veel ei hakanud paanikasse minema, sest samal ajal oli ühes kõrvalkorteris Kalveri sõber oma perega puhkamas, neil ei olnud autot renditud ja said vajadusel meie autot võtta.

Lohistasin oma pesukotid tuppa tagasi ja jätkasin koristamist. Varsti oli Kalver telekaga tagasi ja küsisin kohe, kas ta käis minu autoga. Kalver ei saanud muidugi üldse küsimusest aru. Miks ta oleks pidanud minu autoga käima? Küsisin, kus siis minu auto on??? Sellest küsimusest sai ta veel vähem aru. Ma ei hakka salgama, meie hääletoonid tõusid mitu detsibelli ja jumala eest, me pole kaugeltki karjujad inimesed kumbki. Läksime siis koos parklasse ja veendusime - minu autot tõesti parklas ei olnud. Ometigi olin ma ju autoga tööle tulnud. Enam-vähem isegi teadsin, kuhu ta parkisin. Kalverile meenus, et kui tema elektrisüsteemi parandama tuli, siis oli politsei parasjagu parklas. Mõtlesin, et no, väga tore, mu auto varastati politsei silme all. Ütlesin Kalverile, et nüüd ei ole muud, kui helistada politseisse. Kalver jäi parklasse helistama ja mina läksin tagasi koristama, sest tahtsin vähemalt selle asjaga lõpetanud olla, kui politsei kohale jõuab ja asja uurima hakkab. Ei läinud viit minutitki, kui Kalver tagasi tuli ja teatas, et mu auto on leitud. Politsei ise oli mu auto ära varastanud ja see seisis nüüd Nerja kesklinnas politseimaja parklas. Mis siis juhtus? Selgus, et Kalver oli vahetanud meie autodel kaks päeva tagasi kindlustusfirmat. Ja nagu ikka siin riigis, uus kindlustusfirma ei olnud teinud linnukest kusagil politsei andmebaasis ja kui nüüd Nerja politsei, kelle põhitöö paistab olevat linnas ringi sõitmine ja autode numbrimärkide järgi kindlustuste olemasolu kontrollimine, avastas tunni aja jooksul, mis ma olin jõudnud seal parkida, et minu autol nende andmebaasis kindlustust ei ole, siis kutsuti treiler ja minu auto lihtsalt viidi minema. Siinmail on kombeks, et kui su auto teisaldatakse, siis kleebitakse kõnnitee äärele neoon-oranz kleepekas, millele on kirjas auto number ja kontaktandmed, kuhu pöörduda. neid kleepekaid kohtab linnapildis sageli, näha on, et politseil on käed tööd täis. Seekord oli kleebitud otse keset parkimist ja keegi oli juba jõudnud oma Nissani minu auto kleepsule peale parkida. Sellega veel lugu ei lõppenud. Meil oli olemas kindlustuspoliis ka paberil. Kalver läks sellega politseisse ja selgus, et paberil poliisiga võid teadagi mida teha - politsei aktsepteerib ainult nende andmebaasis olevat informatsiooni. Helistasid siis veel seal samas kindlustusfirmale ja ka sellest polnud abi. Kuigi kindlustusmaakler kinnitas, et vastav linnuke on tehtud, siis olen kindel, et ta tegi seda alles selle tekefonikõne ajal ja kuna oli reede õhtu, siis politsei andmebaas teeb update alles esmaspäevaks, sest siin riigis on ka arvutiprogrammidel laupäev ja pühapäev puhkepäev. Nii sain ma oma auto kätte alles esmaspäeval.

Saatnud õeksed järgmisel hommikul Kalveri autoga lennujaama, ei saanud ma veel matkamise rattalt maha ja järgmisena võtsime koos Kalveri puhkama tulnud sõbraperega ette väikese matka Viñuela veehoidla kallastel.