Mai 2026

Maikuu põhisündmus oli Margareti kojutulek. Keda täpsemalt huvitab, saab lugeda "Margareti õudusloost" eelmise aasta juulikuus. Olen sinna jooksvalt täiendusi teinud. Päris punkti me sellele loole veel pannud ei ole, aga asjad edenevad kenasti.

Teeme emade ja tütarde asju. Kuid enamasti teeme tööd. Mann astus Hanna asemele. Eks ülikooli peale hakkame uuesti mõtlema siis, kui elu jälle rahulikum on.

Nerja Eesti Selts tuli veel viimast korda kokku. Tänaseks on kõik rändlinnud tagasi Eesimaale lennanud ja meie oleme jälle ainukesed (teadaolevad) kohalolijad.

Panin punkti ka Carabeo projektile. Kaua tehtud kaunikene.

Koos Manniga tuli meie juurde elama ka Dani. Ühel päeval hakkas ta rolleriga juuksurisse minema ja juba mõni minut hiljem helistas Mannile, et kukkus ja on ilmselt murdnud oma jala. Vähem kui kilomeeter meie majast on üks pimeda kurviga koht, kus autod pargivad rööpselt kahel pool teed. Kui Dani kurvist välja sõitis, oli üks auto just alustanud parkimiskohalt välja tagurdamist ja ilmselt ei vaadanud enam, kas kedagi tuleb või ei, mistõttu Dani pidurdas nii järsult, et kukkus külili ja parem jalg jäi asfaldi ja rolleri vahele. Auto jätkas oma sõitu ja ei näinudki, et keegi taga pikali maas on. Dani taga sõitnud autost tulid kaks meest talle appi. Hüppasime autosse ja sõitsime kohale. Selle aja peale oli kohale tulnud ka linnaosa turvamees ja helistas parasjagu kiirabisse. Esialgne vaatepilt ei olnud väga halb. Dani oli küll külili maas, marrastused igal pool, kuid ise täiesti rahulik. Ma pole ise kunagi rollerilubasid teinud ja ei mäleta, kas autokoolis seda räägiti, aga siinsetes õpetatakse, et mootorratta õnnetuse korral peab jääma lamama sinna samma, kuhu kukkusid. Isegi kiivrit ei tohi peast ära võtta. Politsei tuli päris kiiresti ja hakkas ümber Dani liiklust korraldama. Varsti saabus ka kiirabi ja jutt oli lühike - otsesõit Velez-Malaga erakorralisse meditsiiniosakonda. Kiirabi pani ees minema ja meie järgi. Mann oli kogu sündmuste keerises erakordselt tubli olnud ja ma ei tahtnud talle ütlema hakata, et nüüd, kus Dani on meedikute hoole all, ei ole meil haiglas enam midagi teha. Teel olles helistas Mann Dani isale ja selle aja peale, kui meie haigla juurde jõudsime oli Dani sisse viidud ja infolauast öeldi meile, et vanemad on juba tema juures. Dani isa tuli välja meile vastu ja nii avanes mul võimalus näha meie piirkonna suurima haigla EMO vastuvõtu osakonda. Ütleme nii, et sellest kohast tuleb küll suure kaarega eemale hoida. Ma ei ole Eestis erakorralisse osakonda kunagi sattunud. Hispaanias näeb see välja nagu Tartu bussijaama ootesaal. See oli rahvast pungil täis, pooltelt nägudelt võis välja lugeda, et sinna ei ole niisama tuldud. Ühe seina ääres oli kolm kanderaamidel lebavat haiget. Üks neist Dani ja temast kahele poole jäid põhimõtteliselt hingevaakuvad vanurid. Kogu ruum oli täis valu ja ängi ja mu ainus soov oli sealt võimalikult kiiresti välja saada. Dani nägi sellest seltskonnast veel kõige rõõmsam välja, hiljem selgus, et talle oli juba kiirabis fentanüüli süstinud. Meie siis seisime neljakesi Dani ümber, kuni üks personalitöötaja tuli meile ütlema, et igal patsiendil võib olla ainult üks saatja. Täiesti arusaadav. Lõpuks jäi Dani haiglasse kolmeks päevaks, kuni talle lõpuks operatsiooniks aeg leiti. Kanna juures kolm murdu ja opi järgsel röntgenipildil paistab, nagu keegi oleks oma tööriista kasti sisu talle jala sisse valanud - kruve, klambreid ja metallplaate täis. Vähemalt kolm kuud on hooleta.

Kui kuu alguses juba tekkis õhkõrn lootus, et Mann saab ka sel aastal Eestisse emadepäeva üritusele tulla ja Dani koos Kalveriga teevad seni meie töö ära, siis Dani rivist väljalangemisega ei olnud enam varianti. Sõitsin üksi. Airbaltic on korraldanud sellise toreda lennugraafiku, et Malaga lend maandub Tallinnas kell neli öösel. Esimene Tartu buss väljub kell kuus. Olin juba valmis kaks tundi lennujaama pingi peal tukkuma, kui selgus, et trobikond Tartu sõbrannasid saabusid pool tundi varem Türgist ja olid endale mikrobussi vastu tellinud ning parasjagu leidus neil üks vaba koht ka minu jaoks. Nii olin juba kell kuus Tartus.

Loorelt sain emadepäeva kaardi. Kui Loore kirjutatud tekst on kellelegi arusaamatu, siis Liisa kirjutas vasakule poole ümber.

Stefen kohanes Tartu lasteaias kiiresti. Juba liituti jalgpallitrenniga. Ega ka haigused lasknud ennast kaua oodata. Kui ma kohale jõudsin olid mõlemad parasjagu haigusest taastumas ja mamma sai kohe oma ülesannete kõrgusele tõusta.

Käisime Loorega poes ja nagu lapsega harva kohtuvatele vanavanematele kombeks - laps võis valida poest mis iganes maiustust ta soovis. Muuhulgas läksid korvi ka mingid kommid, millel surnupealuu pilt ja suurelt kirjas SOUR. Loore kinnitas, et talle meeldivad need. Selliste nägudega söödi neid hiljem ja mõlemad kinnitasid, et neile meeldib see komm.

Seekord tähistasime emadepäeva suguvõsa naistega Rootsi kruiisil.

Hommikutunnid möödusid Stokcholmi skääre imetledes.

Imearmas roheline oaas keset kesklinna.

Stockholmi tänavakohvikud olid kell 12 juba inimestest pungil, väga raske oli kuhugile kohta saada, ei teagi, kas rootslastele on kombeks hiline hommikusöök või varajane lõuna.

Noorem põlvkond soovis shopata, nii veetsime Stockholmis aega mööda poode kolades ja lõpetasime päeva amfiib-bussi linnaekskursiooniga.

Tunniajane bussiekskursioon pool maa peal ja teine pool vees sõites, tundus väga põnev. Juba 11 aastat seda tuuri juhatanud giidi-proua oli kui Duracelli jänes.

Igal võimalusel pandi norrakatele ära. Kui ühel kaldal olid uhked erinevate riikide esinduste villad, siis vastaskaldale jäi see köks, mis olla Norra suursaatkond jne.

Õhtul imetlesime kõigepealt loojuvat päikest ja kohe seejärel tõusvat kuud.

Kollektiivne kuu pildistamine.

Minu kaamerast.

Kui juba kruiisile tuldud, siis tuli ikka minna ka showprogrammi vaatama. Kui etteasted olid ehk veidi lahjema poolsed, siis reede õhtul Stockholmist tagasi suundudes pardale nädalavahetust veetma tulnud põhjanaabrid pakkusid “vaatamisrõõmu”. Kohe selline mõnus nostalgiahetk tuli peale, justkui oleks taas tööl ööklubis, kust omal ajal peale seitset aastat joodikute kantseldamist lahkutud sai. Üldpildis võib öelda, midagi ei ole muutunud.

Tagasi Tartus tähistasime Mareti aasta targemaks saamist.

Käisin maal emal-isal külas.

Tegime naistega saunaka Emajõe ääres Tädi Ruti juures.

Sain tunda sõja lähedal olekut, kuid kuna öösel tulnud sõnumi peale ei teinud mu telefon ühtki piiksu, siis hommikul vana hoiatust lugedes, mingit hirmu küll ei tekkinud.