Juuli 2026

Juuli ei halastanud. Kuuma anti nii päeval kui öösel. 36 kraadi päeval ja 27 öösel oli tavapärane. Õhuniiskus stabiilselt üle 70%.  Kolisime ööseks toast välja katuseterrassile. Konditsioneer on esiteks kallis, teiseks mürarikas ja kolmandaks kuivatab jubedalt mu silmi. Tavaliselt majutame oma külalisi katusel maist septembrini tavalises pop-up telgis. Kuid Sten oli seal eelmisel kuul kuumaga hädas ja isegi ust lahti hoides, läks telk ikkagi umbseks. Leidsin Amazonist üleni võrgust telgi ja edasi oli juba väga mõnus enne magama jäämist tähti vaadata, kui just taevas calimatolmust paks ei olnud. Enamasti oli. Sääski ja väikseid värdjaid on sel aastal küll märkimisväärselt vähem, kuid ilma võrguta väljas magada oleks võimatu. Õhuniiskuse tõttu tuli pidevalt voodisse märgade linade vahele pugeda, kuid sellise kuuma puhul oli seegi pigem boonus. Hommikuse päikesetõusu eel läks isegi külmaks, 24 kraadi peale, lausa nii jahedaks, et mõni kuumavereline vajas fliisi peale.

Meie esimene viinamarjasaak ikaldus. Proovisin üht, kui kobar nägi välja selline. See viinamari oli nii hapu kui olla saab. Nädala pärast kui uuesti vaatasin, rippus oksa küljes paljas roots, marjad olid kõik kadunud. Ei teagi, kas nad varisesid kuivusest alla või mõni turist vehkis sisse. 

Õige pea tõsteti meid terrassilt tuppa tagasi. Kolmeks nädalaks saabus Loore ja katusel magamine oli lapse jaoks nii põnev.

Liisa ja Karl leidsid, et üle 30 kraadine kuumus Nerjas on nende jaoks vähe ja lendasid mõneks päevaks Marokosse Marrakechi, et nautida üle 40 kraadist õhutemperatuuri. Nagu pildilt näha kõige rohkem nautis Liisa Karli külma õllepudelit oma otsa ees.

Mamma ja papa jäid lapsega koju. Loorega oli lihtne, ta tahtis lihtsalt kogu päeva basseinis veeta. Kui papal sõrmedel nahk tunniajalises vees ligunemisest krimpsu tõmbas, ütles Loore: “Papa, sa oled vanaks jäänud.”

Nii kõrge torni saab, kui kõik meie magnetklotsid üksteise otsa laduda.

Siin toimub printsessi silitamine. Ka sellega võib vabalt tunnikese sisustada.

Reisi-kaelapadi käib teadupärast ikka pähe. 

Mann leidis perealbumist 12 aastat vana pildi, mis tõestab, et nii on see alati olnud. Soovituslik on samal ajal ka keel suust välja ajada.

Nagu ikka - lastega saab nalja. Kammisin kord Loore juukseid, mis ulatuvad vööni ja ütlesin, et Loorel peaks juukseid lõikama, nii pikad on. Loore ütles, et ta pole juuksuris kunagi käinud. Küsin, et kas emme lõikab tal juukseid ja Loore vastas: “Mkm, emme lõikab mul ainult patsikumme peast ära.” Kui emme koju jõudis, kinnitas, et ta pole kordagi veel Loorel patsikummi juustest välja pidanud lõikama.

Dani puhkus Loorele seebimulle ja Loore muudkui hüüdis: “Puhu veel, puhu veel.” Dani siis õpetas, et tuleb öelda: “Quiero mas, por favor.“ (Soovin veel, palun) Ja Loore kordas: “Quiero mas, mi amor!”

Kui Stefu magama minek tähendas voodi ääres ühe laulu või muinasjutu lugemist, mispeale võis toast lahkuda ja poiss jäi ise magama, siis Loore-preili nõuab kuni uinumiseni seltskonda. Et pääseda Loore voodi ääres istumisest ütlesin, et mamma läheb võtab meigi maha ja tuleb kohe tagasi, lootes, et ehk ta jääb senikaua ise tuttu. “Mhm,” oli Loore kohe nõus, “aga siis homme ei meigi!”

Suure kuumusega on jäätis meie põhitoiduks. Kord läksin jälle sügavkülma ust lahti tõmbama ja haarasin alumise ukse asemel ülemise äärest kinni ning tõmbasin ise endale uksega korraliku obaduse piki kulmu. Nädal aega pidin silmaümbruse sinikaga ringi käima. Kui Loore jälle jäätist tahtis ja minuga koos kööki tuli, ütles: “Ma seisan su selja taha, kui sa endale jälle uksega vastu pead peaksid lööma.”

Käisime koos Loorega Tiina terrassil lilli kastmas. Maja juurde viival trepil tuli üks proua meile vastu ja nagu siinmail kombeks vastutulijaga alati tervitatakse isegi siis, kui nägu tuttav ei ole. Loore ei öelnud tere ja kui me tädist möödas olime, ütles: “Ma ei või võõrastega rääkida.”

Juulikuu olulisemaid sündmusi Hispaanias oli kahtlemata jalgpalli MM võit. Läksime finaalmängu linna peale vaatama. Kuigi Loore näeb välja nagu tüüpiline spordikommentaator, siis tegelikult tema vaatas oma multikaid ja isegi kõige hullema tramburai ajal hispaania rahva jaoks ärevatel hetkedel, ei lasknud ennast  segada.

Seda, et hispaanlased võidu korral pööraseks lähevad nägime juba kaks aastat tagasi, kui võideti Euroopa karikas. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks mängijad värava löömise korral endalt särgi seljast kisuvad. Seekord sai seda näha isegi Nerja kõrtsis istuva rahva seas. Lõpuks, kui võit käes, pidi see mees lausa sõna otseses mõttes pükstest välja kargama. Häält tal mängu lõpuks enam ei olnud. Danil samuti mitte.

Lõpuks saime ka merele. Üks ja ainus kord sel kuul. Ilmselt poleks sedagi saanud, kui lihtsalt laste pärast end kokku võtma ei oleks pidanud.

Veetemperatuur 26 kraadi. Õhk 32.

Olime just ujumise lõpetanud ja istusime Loorega paadiperas jalad üle ääre vees, kui meist hakkas järjest mingeid seninägematuid olendeid mööda triivima. Olid sellised merihobu või krevetti meenutava kujuga. Kuna me hästi aru ei saanud, mis asjad nad on, siis püüdsime mõne suurema neist kahva sisse ja tõstsime veest välja. Esialgu arvasime, et tegemist on meduusidega, AI abiga sai selgeks, et need olid järjekordselt mantelloomad. Veest väljas puudus tal igasugune vorm, oli lihtsalt üks täielikult läbipaistev sültjas klimp. Nii kui vette tagasi sai, võttis jälle endise vormi ja jätkas triivimist.

Korraldasin ühel õhtul kogu pere mereäärsele järsakule, et Loore saaks näha kuidas täiskuu merest tõuseb.  Calimapilv oli nii paks, et kuu ei paistnudki sellest läbi. Selle-eest saime kogu pere korraga pildi peale.