LiinaNerja

Alles eile me suusatasime Sierra Nevadal lumistel nõlvadel, kui juba järgmisel päeval lendasin neist üle. Viimastel aastatel on kohe rahutus sees, kui mõnda lennupiletit ootamas ei ole. Õnneks on nüüd olemas Loore, kelle puhul ei teki küsimustki, kas lennata või mitte. Kui Loore kutsub, siis mamma lendab kohale. Kohe.  Loore emme sukeldus oma magistri lõputöö viimasesse vaatusesse. Mamma ja papa hoos. Üks Tartus, teine Nerjas. Jätkuvalt olen seda meelt, et Eesti valitsus peaks kodanikele kliimatalumiskompensatsiooni maksma. Kui Liisa saatis mu esimene päev lapsega jalutama, pidin konkreetselt ära külmuma. Ometi oli mul pikk jope ja kindad käes. Liisa oli üllatunud. Tema tegevat jalutamas isegi jope hõlmad lõpuks lahti, kinnastest rääkimata. Minul pidid temalt saadud puuvillastes kinnastes sõrmed otsast külmuma, selliste õhukeste kinnastega võeti meil maal omal ajal kartulit. Minu kaeblemise peale otsiti kusagilt kapi sügavusest korralikud trukiga käru külge käivad käpikud välja, sinna