Veebruar 2024

Praegu on ilmad nii soojad olnud, maksimaalselt 17 kuni 20 kraadi päeval, just sellised parajad dressidega olemiseks. Lihtsalt niiiiiiii mõnus. Mõtlesin, miks küll eestlased veebruaris Lõuna-Hispaaniasse tulla ei taha ja sinna Kanaaridele pressivad ning sain aru, et nemad tahavad ju kuuma ja päevitada. Tahtsin ise ka, kui ainult kümneks päevaks aastas tulla sain. Täna mul on ilmast nii ükskõik, sest alati on mõnus. Isegi kui korraks on külm või andku jumal, vihmane, siis homme paistab jälle päike.

Veebruar algas suure raietööga. Kui paari aasta eest oli villa aed täis kiduraid puid ja põõsaid, soovisime, aeda, mis oleks lopsakas kui džungel. Küsi ja sulle antakse. Džunglit soovides me ei arvestanud, et seda kõike peab ka ohjeldama, et see üle pea ei kasvaks. Hispaanias on keelatud okste ja igasugu muu aiaprahi prügikasti panemine. Selleks tuleb tellida eraldi konteiner. Kui seda tegema läksime, selgus, et kogu Hispaania on asunud oma aedu korrastama ja konteinerit rentida on üsna lootusetu tegevus. Käisime mitmes ehitusfirmas küsimas, igal pool üks ja sama jutt. Lõpuks saime kokkuleppele, et nädalavahetuseks tuuakse meile üks pisemat sorti konteiner. Olin juba kõigega nõus ja valmis vajadusel kasvõi oksakääridega kõik peeneks hakkima, et kuidagi ära mahutada. Ja siis laupäeva hommikul sõitis meile värava ette hiiglaslik konteiner. Lausa ei suutnud oma õnne uskuda. Olime juba usinasti oksi kandmas, kui maja ette sõitis veel üks konteiner, selline pisike, esimese kõrval nagu tikutops. Selgus, et meile toodi konteiner kahest erinevast firmast. Esimeses oli lubatud, et kui peaks suur konteiner tekkima, siis tuuakse ja teine toodi, sellest firmast, kus olime nõus ka kõige väiksema variandiga.

Apelsini, sidruni ja mandariini puudele läheneme Eesti õunapuude lõikamise põhimõttel. Aastad on näidanud, et see toimib suurepäraselt. Nüüd saan aru, milline õnn on olnud kasvada peres, kus oli ka maakodu. Igasugu aiatöö ei ole võõras. Õnneks ei kasva siinmail muru, heina küll ei viitsiks selles leitsakus teha.

Kui juba õnn sellise hiigelkonteineri näol meie hoovile saabus, ei hoidnud me endid ka tagasi. Pügasime puid ja põõsaid nii, et oleks ja ikka jäi konteineris veel ruumi üle.

Stefust on juba suur abimees.

Suur konteiner ja väike inimene.

Stefu jaoks on õnn ka mamma hoovi peal. Õigemini küll kõrval asuval ehituskrundil.

Pühapäeviti kui töömehi kohal pole, saab seal masinaid katsumas käia ja oma koppade ja kalluritega liivahunnikutes mängida.

Veeburuari alguses jõudsin ka lõpuks piparkookide küpsetamiseni. Nagu juuresolevalt pildilt näha, ega mingite kunstiteostega nikerdama ei viitsinud hakata. Ikeast ostetud taigen oli juba kaks nädalat aegunud. Kõigil jäid kõhud korda.

Stefen veetis perega kaks nädalat Eestis. Kohale jõuti alles ööpimeduses, nii oli poisil hommikul üles ärgates aknast välja vaadates täielik segadus. Laps nägi esimest korda elus lund.

Oi seda kilkamist kelgumäel.

Kokkuvõttes nautisid nad Eestimaa talve täiega. Tänuväärsed asjad on Eestis ka laste mängutoad, kus lastega aega veeta. Hispaanias on neid väga vähe, enamasti peetakse seal laste sünnipäevi ja muul ajal on suletud.

Samal ajal nautisime meie Hispaania talve.

Ajaviiteks viskasime ka õnged sisse ja jälle suutis meri meile uue isendi konksu otsa meelitada.

Cepola macrophthalma on merikiirkala liik, mis kuulub kaljukalade (Cepolidae) sugukonda. Neid leidub Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres. Seda liiki tuntakse punase lindikala nime all, kuigi seda nime on antud ka teistele perekonna Cepola liikmetele. On söödav, aga mitte populaarne.

See õnnetu, mis seal pattu salata, sattus seekord kajakate söögiks. Sedagi üsna pika nokaga.

Merel tekib alati eriline tunne. Umbes nagu Eestis metsas. Rahu, vaikuse ja vabaduse tunne.

Juba paar päeva vajus mul üks ninapool kinni. Nagu igal aastal,  olin unustanud, et veebruaris algab õietolmuhooaeg, mis kestab julgelt juulini, kuni ühel õhtul kõndimas käies avastasin rikkalikult õitseva pahalase. Mimoosid on sel aastal eriti lopsakalt kollaseid õiepalle täis. Jätkuvalt ei liigitata neid kohaliku seirejaama poolt allergeenideks ja ainus, mida allergikutele hetkel ohtlikuks peetakse on oliivi õietolm, mille konsentratsioon õhus olla keskmine. Ma siiski kahtlustan mimoose. Ka mänd õitses eriti rohkelt. Seda kahtlustan ka.

Lõppes minu hernehooaeg. Esmase katsetuse kohta ma hindaks seda isegi õnnestunuks. Maitsesid täpselt nii nagu emal suvel meie maakodus. Meie La Palma tripi ajal jäid taimed kuivale. Hernekasvataja ei saa ka mitte nädalaks kodust ära minna, sest põud mõjub taimedele laastavalt. Järgmisel aastal olen targem.

Veebruaris toimus Nerja karneval. Sel aastal me ei läinudki vaatama. Ilm oli eriti külm ja tuuline. Isegi Mann jäi koju õppima ja osales oma sõpradega alles järgmisel nädalavahetusel Frigiliana karnevalil.

Lõpuks lubati vihma. Lubati, et tuleb kohe palju.

Tuligi, aga ainult pool päeva, mis meie veepuudust kuidagi ei leevendanud. Läksime peale sadu mere äärde jalutama.

Mägedest tulevad Rio Seco ehk Kuivjõgi vulises rõõmsalt merre. 

Jaanuari lõpus veebruari alguses on mandlite õitsemisaeg.

Nerja Eesti Seltsi kohalolevad liikmed tegid iga-aastase väljasõidu Arenasesse. Kahjuks oli nädala alguse torm ja vihm suurema enamuse õisi puudelt rebinud.

Nagu ikka käib väljasõidu juurde üks mõnus kohalik kõrts. Seekord Competas.

Vahepeal sai Stefu 2 aastaseks.

Nerja eestlased tähistasid pidulikult Vabariigi aastapäeva. Kiluleib ei puudunud ka sel korral peolaualt.

Õhtul vaatasime morbiidselt igavat presidendi vastuvõtu kontserti. Ja spordivõistlusena mõjunud kätlemistseremooniat. Arusaamatu valik peotoimkonna poolt.

Lõpuks jõudsime ka järgmise Gran Senda de Malaga etapini. Seekord viis rada Antequerast Vale de Abdalajís’sse.

Järjekordne maaliline retk oli seda armsam, et mõned kilomeetrid sammusime Malagast Santiago de Compostelasse viival palverändurite teel.

Antequera karstiala on vaatamist väärt.

Kalver leidis jälle loomad kellega suhelda.

Matka sihtpunkt Vale de Abdalajís juba paistab.

Rada on mõnusasti tähistatud, nii et ei pea kogu aeg nina kaardis liikuma. Paaril korral ehk olime segaduses, õnneks jätkus pisteliselt internetti, et jälle õige kurss paika panna.

Ja nagu ikka, tubli matkasell saab  premeeritud priske kõhutäiega. Eriliste söögikohtade leidmine kuulub meil alati matka juurde.

Lapsed, kes kui vangis olnud, pole ammu lumel käind.

Sel aastal on nii kiirekiirekiire olnud, et suusatama jõudsimegi ainult ühel korral. See-eest olid tingimused lihtsalt taevalikud. 

Suurendus ülemisel pildil Manni seljataha jäävast lumememmest, kui keegi ei märganud.

Mulle meeldib, kui lisaks kunstlumega kaetud nõlvadele on lumised ka kõrvalised alad. Õnneks tuli just veebruari alguses korralik vihmasadu, mis Sierra Nevadal lumena alla sadas ja päris laialt kõik nõlvad lumega kattis.

Kuna ma ei jõudnud endale suusaprille osta, siis laenasin Birkolt tema enduroprillid. 

Samal ajal oli Nerjas 20 kraadi sooja.

Kõige ilusamad päikesetõusud on just talvekuudel.

Näed siis, jõudsingi oma veebruarikuu kokkuvõttega enne märtsi lõppu valmis. Nüüd hakkan kohe järgmist kuud endast välja pigistama. Kuidagi ei ole üldse viitsimist. D vitamiini puudus vist.