LiinaNerja

Vahepeal ajas asjade käik mind nii tigedaks, et hakkasin kohe uut postitust tegema, sest kui ma alles paari nädala pärast selle ette võtan, siis ma olen juba maha rahunenud ja jätan kõik, mis täna keelel, ütlemata.  Kas tõesti 90-aastaselt surra on vara? Kõik, kellega ma teema üles võtan, ütlevad, et kui ma ise oleks 90, räägiksin teist juttu. Olgu siis siin öeldud, et kui ma 90selt ei suuda oma surelikkusega leppida, siis olen oma elu sinnani valesti elanud. Sellest ma saan täielikult aru. 4 aastat tagasi oli mul jumala ükskõik, kas ma suren homme või 50 aasta pärast ja täna on mul täpselt sama tunne. Lihtsalt nii nõme on olukord. Enam ei ole nii, et oled ise oma õnne sepp. Ma ei saa enam oma elu ise juhtida (hetkel ma tegelikult juba juurdlen, kas ikka päriselt ei saa või olen ma lihtsalt lasknud end üleüldise halalainega kaasa tõmmata). Kuid vahepeal sain. Täpselt kaks ja pool aastat elasin unistuste elu ja see võeti mult ära, põhjendusega hoida 90-aastaseid elus. Hispaania TV-kanal

Jõulud 2020 olid nagu jõulud ikka. Korraliku jõulusingi ja hapukapsaga. Seekord ostsin singi juba aegsasti Ikeast ja oli väga maitsev. Hapukapsad on siin ka täiesti saadaval. Küll mitte sellised mõnusad Salvesti moodi, et lase soojaks ja valmis, siin on pm lihtsalt hapendatud kapsas purgis, millest paaritunnise hautamise, õli, suhkru ja porgandiga saab peaaegu mu ema tehtud kapsad. Ema kapsastest paremat maailmas ei ole.  Seekord sain jõuluvanalt puu - kääbusapelsini ehk kunkvaadi. Oma troopiliste  viljapuudega aed oli ju üks Hispaaniasse tuleku unistustest. Tehtud. Tegelikult ei koosne meie aeg muustkui tööst. Ilmad on sel aastal eriti külmad. Hommikul, kui Nässuga väljas käin, on +8, päeval venitab maksimaalselt 14 peale, õhtul, kui koju lähme, jälle 8. Ja nii juba kolm nädalat järjest. Kolm päeva sadas siin vihma, samal ajal kui pool Hispaaniast lumega kattus. Netis jagati sellist sateliidipilti. On vist tõesti reaalne, sest meie kandi valgeid tippe saame veel siiani imetleda. Objek