Märts 2024
Alles eile me suusatasime Sierra Nevadal lumistel nõlvadel, kui juba järgmisel päeval lendasin neist üle. Viimastel aastatel on kohe rahutus sees, kui mõnda lennupiletit ootamas ei ole. Õnneks on nüüd olemas Loore, kelle puhul ei teki küsimustki, kas lennata või mitte. Kui Loore kutsub, siis mamma lendab kohale. Kohe.
Loore emme sukeldus oma magistri lõputöö viimasesse vaatusesse.
Jätkuvalt olen seda meelt, et Eesti valitsus peaks kodanikele kliimatalumiskompensatsiooni maksma. Kui Liisa saatis mu esimene päev lapsega jalutama, pidin konkreetselt ära külmuma. Ometi oli mul pikk jope ja kindad käes. Liisa oli üllatunud. Tema tegevat jalutamas isegi jope hõlmad lõpuks lahti, kinnastest rääkimata. Minul pidid temalt saadud puuvillastes kinnastes sõrmed otsast külmuma, selliste õhukeste kinnastega võeti meil maal omal ajal kartulit. Minu kaeblemise peale otsiti kusagilt kapi sügavusest korralikud trukiga käru külge käivad käpikud välja, sinna alla pidin veel ikkagi need kartulivõtukindad ka panema. Nii jäid sõrmed vähemalt alles.
Võrratult ilus mets ja maalilised vaated üle jäätunud järve.
Nagu ikka, matka lõpus ootab mõnus söögikoht. Seekord Puhjas asuv Käsu Hansu kohvik. Seinu kattis kellegi Hansu nimelise noormehe nutulaul minust - Tartu Liinast. Väga mõnus atmosfäär ja hea toit ja teenindus. Tasub peatuda näiteks Pärnusse sõites.
Paar päeva näitas ka päikest, kõik muutus kohe helgemaks, kraade küll oluliselt tõstmata. Sellel pildil on taeva all trillerdav lõoke - kui keegi kohe ei märka.
Selliselt sisse pakituna on isegi hea oma esimesi samme teha. Kukkumise korral on kohe pehmem.
Loomulikult ei saa Tartus käies puududa ka üks mõnus naistekas kohustusliku pisikese pitsi hansa ja Siiri ämma suitsusingiga.
Oi, kui hea oli jälle paradiisi tagasi jõuda. Esimesel õhtul läksime Kalveriga jalutama. Õhk oli erinevates lilleõitest lausa magus.
Esimesel “vihmapäeval” oli täiesti tavaline ilm, see tähendab, ei sadanud midagi. Steful olid Eesti vanavanemad külas ja saime õhtul linnas mõnusalt sooja kevadõhtut nautida.
Stefeniga käime jätkuvalt ehitusmasinaid vaatamas. Meie kõrvalmaja sai juba valmis, kuid õnneks meie ümber on tühje krunte veel küllaga.
Kohe hakkasid tõusma ka veehoidlate tasemed. Meile lähim Andaluusia suurima Viñuela veetase vihma alguses
Lõpuks sai valmis Eesti saun Nerjas.
Avamispeol sai isegi jalga keerutada.
Märtsi viimasel nädalal tabas meid jällegi calima, Sahaarast saabuv liivatorm. Täpselt kaks aastat tagasi tabas meid calima, mille sugust veel keegi näinud ei olnud ja mis, koos vihmaga maha sadades kõik valged majad oranžiks muutis. Siiani on mõned veel üle värvimata ja seisavad tolle õuduse mälestusmärkidena. Seekord ei olnud küll nii oranž, pigem hall liiv. Kuna vihma ei sadanud, siis mingit erilist kahju ei sündinud. Õhk on lihtsalt tolmust paks ja välja ei soovitata väga minna.
Traditsiooniliselt tähistasime Tiina ema Elli sünnipäeva.
Sel ajal, kui meie restoranis tapaseid nautisime, sadas 10 minutit vihma ja suutis selle ajaga kõik väljas seisnud autod ära mäkerdada.
Lõpuks lubati Andaluusiasse vihma. Lubati kohe palju. Kõik ootasid põnevusega, oli ju ennegi sadu, mis kunagi kohale ei jõua, ennustatud. Tavaliselt ma luban oma mütsi ära süüa, kui peaks päriselt sadama hakkama.
Pilved hakkasid siiski kogunema.
Mann läks Suurele Reedele eelneval vaiksel neljapäeval sõbrannadega linna ja sattus juhtumisi järjekordse protsessiooni peale.
Keskmisel tütarlapsel tähistati 18. sünnipäeva.
(Vanaema, Mann on vasakult teine)
Seekord siis veeti ühest kirikust välja Neitsi Maarja kuju ja teisest oma risti kandev Jeesukene. Rongkäigud liikusid puhkpilliorkestri saatel üksteisele vastu, kuni Maarja ja Jeesus vastamisi jõudsid. Siis saabus vaikus. Sajad kokku tulnud inimesed suutsid tekitada mõneks minutiks täieliku haudvaikuse. Seejärel keerati ots ümber ja kumbki kuju veeti oma kirikusse tagasi. Küsisin, kas inimesed nutsid ka, ikkagi nii harras hetk, kuid Mann nutjaid ei näinud. Ülestõusmispühade nädalal on erinevaid kirikuga seotud rongkäike igas külas ja iga päev. Telekast tehaks lõppematult otseülekandeid. Juhtusin nägema ülekannet, kus mingis kirikus üks tütarlaps laulis acapella pühakujule (ma ei suuda praegu meenutada, kas oli see Maarja või Jeesus) kogu hingest ja valjult kõige ebameloodilisemat liturgilist laulu. Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Tema ümber oli kogunenud trobikond inimesi, kes laulu lõppedes laiali valgusid, kuid laulja jäigi nagu transis selle kuju ette seisma. Meie vaatame ja imestame, kuidas ometi on selline (eba)jumalate kummardamine Euroopas võimalik - 21. sajandil.
Meie tähistasime munadepüha.
Ja siis saabus vihm. Sadas nii, et oli.
ja lõpus.
Kuigi vett on nüüd Viñuelas kaks korda rohkem, kui eelmisel aastal samal ajal, keeratakse veevarustus Torroxis ikkagi jätkuvalt ööseks kinni. Vähemalt on vaibunud jutt, et basseinid pannakse kinni, mis oleks siinsele turismisektorile paras põnts. Õnneks meie Torrox Costa kliendid on seni veekatkestuse osas väga mõistvad olnud.
Jõed said jälle vett täis.
Vett jätkus lausa mitmeks päevaks.
Nädalane vihmaperiood lõppes maalilise taevaga.
Kommentaarid
Postita kommentaar