LiinaNerja

Viimasel ajal leiame end päris tihti kõrvalkülas Torroxi promenaadil istumas. Ilmselge vananemise märk ja kuhu sa selle kuumaga ikka minna jõuadki.  Istud ja vaatad inimesi, nagu seriaali - kes kellega käib, kes on rase, kelle lapsed jonnivad, kes on hullult ülekaalus, kes kohalik, kes Madriidist, kes välismaalt ja mis riigist. Pealinna turiste on lõunarannikul augustis massiliselt. Kohalikest eristuvad nad sellepoolest, et prouad on ennast korralikult lille löönud, rullisoengud peas ja peened parfüümid hõljumas. Ilmne vananemise märk on, et teismeliste bikiinimood ajab mind närvi. Tagumised palged on täna ikka valdavalt katmata, kuigi enamus on täiesti kobedad , ikkagi nagu ei taha näha ja promenaadil patseerides ei vaevu keegi neist ennast liigselt riidesse toppima.  Manniga pidin ka päevitusi ostes lahingu maha pidama, mina lihtsalt keeldusin nende nööride eest maksma. Õnneks saabus varsti igavlemisele lõpp. Saabusid esimesed eesti sügisekuulutajad - Külli ja Sten. Sellise näoga oot