LiinaNerja

Täna käisime ehituspoes. Oli vaja mõnda asja. Siinkandis on väga levinud nn hiinlaste poed. Nerjas on neid mitu tükki ja olemuselt meenutavad veidi meie Jyski või Koduekstrat või Tartu turu tuhande asja poodi, ainult et siin on miljoni asja poed. Need on suhteliselt suured poed ja triiki täis igasugu kola. Põhimõtteliselt kõiki tarbekaupu saab sealt osta. Märkasime juba esimene kord sinna sisse sattudes, et seal müüakse ka ehituskaupu, aga mõtlesime, et ehk ikkagi spets ehituspoes on kaup kvaliteetsem vms. Nagu hiljem selgus, oli kaup pm sama, ainult hiinlase juurest oleks saanud poole odavamalt. Ehituspoe kõrval oli puukool, nagu Jardin Tartus. Oo, see oli taimearmastaja paradiis. Kõik taimed on poole odavamad kui Eestis. Palmid alates 5 eurot, nii minu puusakõrgused. Sulgvõhik 11 eurot. Apelsini puu, minu kõrgune, 30 eurot. Sidrunipuud, oliivipuud, kumkvaadipuud, kõik vilju täis. Kõikvõimalikke kaktuseid ja muid taimi, puid, põõsaid ja lilli. Ja siis terved seinad tä

Mulle täitsa meeldib meie apartment nii, et rendikorterite edasise otsingu jätame vist sinnapaika. Laupäevaks on ühe apartmendi vaatamine veel kokku lepitud. Ma arvan, et vähemalt kümnesse kinnisvarabüroosse jätsime oma andmed, et kui neil midagi tekib või on tekkimas , siis nad annavad meile teada. Nendest kaks on meiega kontakti võtnud ja kummaski ei olnud töötaja hispaanlane. Esimene Burriana Properties oli inglane, kes pakkus kohe kõrvallinna Torrox Costale ground floor apartmenti, käisime seda väljast poolt vaatamas ja see ei sobinud meile, teine oli Hans, nime järgi võiks oletada, et sakslane, Frigilianast, kes veel eilegi meiega kontakti võttis. Kõik ülejäänud on seni vaikinud. Kohe huviga ootan, kas neist keegi kunagi ka meie peale reageerib või see kontakti võtmine ongi lihtsalt tüütutest klientidest lahti saamiseks. Tasapisi kohaneme ka kohaliku eluoluga. Avastasime otse meie maja taga olevast staadionihoonest 25m radadega siseujula. Kalver läks juba trenni. Vesi basseinis o

Eile siis maabusime mõneks ajaks kolmetoalisse penthouse apartmenti. Seni kuni check in teha sai läksime paariks tunniks Burriana beachile. Midagi pole öelda, see rand meeldib mulle. Ja jälle, lausa keset päeva tõusis merelt udu. Õige pea istusime kõik nagu siilid udus, aga soe ja mõnus oli ikkagi. Arvestades, et mul õlad ikka täiega valusad veel olid, oligi nii parem. Meie maja on see parempoolne suht uuema poolne ehitis. Korter on küll ülilihtne ja tihedast  väljarentimisest suht vaevatud olemisega.  Aga vaade on just see mida igatsenud olen. Ühelt poolt meri ja teiselt tõusevad mäenõlvad kaetuna valgete majadega. Täna oli päris palju õppida ja lisaks veel matemaatika kontrolltöö. Kui eesti lapsed saavad praegu vaheaega nautida, siis meil käib kibe õppimine, kuna eelmised kaks nädalat tuleb selle nädala lõpuks rea peale saada.  Palun väga, vahetund oli õues. Ja õpetaja lasi sel ajal silmadel puhata. See on otsevaade taevasse meie maja basseini ääres lamamistool

Nüüd siis pisut ka muust, mis me siin teinud oleme. Elasime neli esimest päeva Ruisol apartmentides. Booking.com review'de põhjal hinnatud 9,1 punktiga, st ülihea ja mis seal salata, sellises korteris elaks küll. Väga puhas ja fresh, ainult pikalt ei kannata rahakott seda välja. See pilt on apartmendi katuseterrasil saabumise õhtul. Ja siin sisevaateid. Eile otsustasime, et kui kinnisvarabüroodes on siesta, siis lähme viskame ise ka kolmeks tunniks rannale siruli ja selle kolme tunniga kõrbesime kõik kolmekesi täielikult ära. Peab mainima, et rannas olime ilmselgelt kõige heledama nahavärviga kodanikud. Ei tea, kui kaua see ülejäänud seltskond end siin juba grillinud on. Mõni on ikka nii pruun, et ainult näojoonte ja juuste värvi järgi saab aru, et tegu on europiidse rassiga.  Täna oli meil rannakeeld, kuigi kella 12-ks oli põhimõtteliselt elamine leitud ja kinnisvarabürood saavad meist mõnda aega rahu. Läksime Burriana randa tähistama ja Ayo kuulsat paellat naut

Kui muidu oli blogipostituste tegemisel probleem, et olime terve päeva teel ja õhtuid sisustasin järgmiseks õhtuks öömaja leidmisega ning lõpuks olin nii väsinud, et ei jõudnud endast märku anda, siis viimased kolm päeva on läinud kinnisvarafirmade läbikammimisele ja pärast veel veebilehtedel kinnisvara pakkumisi otsides, nii ei viitsinud õhtul enam kirjutama hakata. Igaljuhul, mis iganes päev see oli, kui me hommikul Pinar e Campoverdest tulema hakkasime, oli ilus ilm. Me ei lasknud end sellest petta, sest Foreca lubas, et tuleb sadu ja sadu tuli. Imelikul kombel meid küll säästeti, sest õhtul öömajas telekast kohalikke uudiseid vaadates selgus, et siinkandis oli lausa katastroofiolukord olnud. Malagas näidati, kuidas tulvavesi autosid tänavaid mööda sõidutas ja Almeria lennuväljal ei pidanud katus veekogusele vasti ja langes osaliselt sisse.  Teel sõitsime läbi kasvuhoonete maakonna. Vähemalt 100km jooksul looklesid meist mõlemal pool, nii kaugele kui silm ulatus, ka

Me oleme peaaegu kohal. Üleeile õhtuks jõudsime Hispaaniasse Cambrils'i nimelisse linna. Veetemperatuur on google järgi 22,3 kraadi ja enamik meist pani kohe merre. Hotell asus täiesti mererannas ja oli suht välja müüdud. Täna öösel saime ka linnamelu tunda ja ilmselgelt elada sellises kohas ei kannata. Täpselt 3:20 saabus meie akende alla prügiauto, mille juht oli nähtavasti kuumavereline lõunamaalane, sest sellist möllu, mida tema korraldas ei ole võimalik kirjeldada. Kuna konditsioneeri ei olnud ja tuba oli mega palav, siis ei saanud ka akent kinni panna ja kohe peale prügiauto showd, algas meil toas sääsejaht. Oli neid nüüd kolm või neli, mis maha sai löödud, ei mäletagi, igaljuhul üks oli ennast ka täis tõmmanud ja nagu hommikul selgus, olin ohvriks valitud mina. Peale sääserünnakut saabus uus prügiauto, selle juht võttis küll rahulikumalt ja veidi vaiksemalt.  Eilne sõit kulges lõputult looklevate apelsini-, sidruni- ja mandariniistanduste kõrval. Siis jälle olii