LiinaNerja

Manni saatsime kuuks Eestisse ja Hanna tuli meile. Kui Manniga on väga lihtne, see ei taha kunagi kuhugi minna ega midagi teha, saaks ainult voodis vedeleda ja arvutist midagi vahtida, siis Hannaga oli nagu ora sealsamuses. Kogu aeg: mis me täna teeme, mis me täna süüa teeme, mis me homme teeme, mis me homme süüa teeme jne. Saigi siis tehtud ja kolm nädalat lendas nii nagu oleks nad olnud siin ainult kolm päeva. Loomulikult käisime merel. Aga ega meri ei ole igapäev sile nagu Emajõgi. Seal on vahetevahel ka lained. Ja enamus meist on ikkagi põlised maarotid, seega merehaiged. Kalveril on telefonis app, mis näitab lainete kõrgust, nii hetkel kui ka prognoosi. Esialgu arvasime, et see on nagu ilmateade, et väidab üht, aknast välja vaadates näed teist. Läksimegi ühel päeval rõõmsalt sadamasse, et merele minna. Laine oli selline korralik. Mina hakkasin kohe põdema, et ohtlik võib olla. Kalver aga surus, et niimoodi me ei saagi merele, kui igat laineloksu kardame, tuleb minna ja ka l

Kuidagi eriti palav on sel aastal. Hispaania kirdeosas ja Euroopas möllav kuumalaine jätab küll meid väidetavalt puudutamata, aga ikkagi on päike tõsiselt kõrvetav. Kui eelmisel suvel me konditsioneeri praktiliselt ei kasutanudki, siis nüüd on pidevalt töös. Uudistes loetletakse juba kuuma kätte surnud inimesi ja lemmikloomi üles ja kusagil on maastikupõlengud. Ühel vabal päeval otsustasime randa minna. Kuna Nerja kohalikud rannad on juba turistidest pungil, siis sõitsime linnast välja Playa del Pino'le. Kell 12 oli seal peale meie veel ainult mõni üksik inimene. Kohe randa jõudes nägime, et vesi sõna otseses mõttes kubises kaladest nii, et põhimõtteliselt oleks võinud neid kübaraga püüda ja kuigi randa jõudmiseks pidime laskuma päris pikalt mööda järsku mäenõlva, ei pidanud Kalver paljuks üles tagasi jooksmast, et õnge tuua. Kalad olid aga ilmselt haisu ninna saanud ja lasid kõik jalga nii, et pääsesin ka sel korral. Käisime mõni aeg tagasi linnakeses nimega Motril. Tohut