LiinaNerja

Detsembrikuu üllatuskülaline oli meie naabrinaine Tartust. Nagu ikka esimest korda meie kanti sattunule tegime kiire ringkäigu Nerjas ja Frigilianas. Ega ühe päevaga eriti palju jõuagi. Ja nagu ikka vastasime tüüpküsimustele, kas me ka millegi järgi igatseme, mida Eestis on ja siin ei ole ja tunnistasin, et ainus asi, mille osas puudust tunnen on, viibimine liiga kaugel väiksemast lapselapsest Loorest ja ma ei saa noori lapsehoidmisega aidata. Ei läinud kahte päeva, kui ma sain Liisalt sõnumi, mille esimene rida oli: Mul on mure… Iga ema teab, kuidas sellise sõnumi peale süda saapasäärde vajub ja aju juba genereerib lapsega juhtunust igasugu õudusjutte. Nagu ikka ühe mure võib olla teise rõõm. Selgus, et Liisa magistritöö teoreetilise osa valmimise ja juhendajale esitamise tähtaeg on 1. jaanuaril ja kuu aega enne seda oli selge, et üheaastase Loore kõrvalt asjasse süvenemine ei ole võimalik. Oli kaks varianti, kas nad palkavad lapsehoidja või lennutavad mamma kohale. Loomulikult ei tul