LiinaNerja

Papa õpetas pojale enne lahkumist veel mõned eluks vajalikud nipid ja augustikuu teise nädala alguses istusime Tallinnasse suunduvale lennukile. Lennukitäis eestlasi lendas kurbade nägudega puhkuselt tagasi koju, meie lendasime puhkama. Seega tõmbasime peo kohe lennukis käima. Südaööl kohale jõudes oli kere natuke hele ja sealsamas lennujaamas oligi päästev R-Kiosk. Kohe saime oma esimese nutiriigi elamuse. Valisime külmaletist salati ja võileiva ning astusime kassa juurde, et tasuda. Olime sel hetkel ainsad kliendid ja müüja oleks pidanud meid kergesti märkama, ometi ladus ta eemal, meist välja tegemata, stoilise rahuga uusi võileivapakke riiulisse. Lõpuks aru saades, et me ei liigu kassast kuhugi, vedas end kohale ja ütles kanges eesti keeles: kassa on seal, viibates kuhugi meie selja taga. Vahepeal oli juba inimesi juurde tulnud, kes kõik ise ilma teenindaja abita oma ostudega hakkama said. Nüüd saime isegi aru, et eelduste järgi oleksime pidanud iseteeninduskassas oma ostu sooritam