LiinaNerja

Viimase paari nädala tähtsaim sündmus oli kahtlemata naabri-Marta külaskäik. Mannil oli võimalik parima sõbrannaga neli ööpäeva koos veeta. Loomulikult ei toimunud sel ajal meil õppetööd ja kogu nädala materjal tuli siis nädalavahetusega tagant järgi võtta. Aga asi oli seda väärt. Tutvustasime Martale kohalikku gurmeed ja ronisime mäe otsa. Paella maitses hästi, sobisid nii merikarbid, krevetid kui kalmaarid. Hispaania tortilla oli samuti ok. Sushi ei sobinud, kuna see ei mahtunud suhu. Vaikselt hakkavad maasikate hinnad poes langema. Need isendid olid vist 4 euri/kg, turult saime poole pisemaid 1,80-ga. Poe omad maitsesid enamvähem, veidi toored olid veel, aga turu omad olid minu jaoks lausa vastikud. Väga imeliku maitsega. Lapsed sõid hoolega ja nende arvates kõlbasid küll. Ilmajuttu siis ka. Suvine soe ja jahedamad tuulised päevad käivad käsikäes. See on meie rannas üks udune päev jälle üle pika aja. Viimati oli selline udu oktoobris. Udu tõuseb merelt ja on ainult nii

Palun väga vabandust, pole ammu kirjutada saanud, sest et kiire tööaeg on kätte jõudnud. Kust otsast siis pihta hakata... Oleme nüüd kolinud kõrvalmajja ja ennast lõpuks sisse seadnud. Mõned pildid ja riiulid on veel üles panemata, sest peremehel on enamik tööriistadest objektil. Pidime kolima 2. jaanuaril, kuid kohalikud ei jõudnud siin asjadega valmis ja kiiret meil ka ei olnud. Kolisime ühe päevaga möödunud neljapäeval, sest eelmisel õhtul anti ootamatult teada, et neil on meie korter reedeks juba välja müüdud. Uskumatu, kui palju kola me paari kuuga juba tekitanud olime. Kõndisin asjade vedamisega üle 30 tuhande sammu. See peaks tegema nii 30km ja meenutas juba rännakut. Kohe oli ka tagasi vana hüppeliigese valu, aga andsin talle mõista, et varianti ei ole ja valu otsustas lahkuda. Kohe aasta alguses käis Kalver ka meile internetilepingut sõlmimas. Kuigi eelmisel elanikul eeldatavalt oli ka siin korteris internet olemas, siis ei käi need asjad siin nii lihtsalt, et keegi kuskil vaj

Eile siis oli aastavahetus hispaania moodi. Hämmastavalt mage võiks kokkuvõtvalt öelda. Jõuludest saati korraldatakse siin õhtuti paugutamist, täpselt nagu Eestiski, vahe on ainult selles, et siin ei lasta ilutulestikku, vaid asja mõte on teha võimalikult kõva pauku. Paugud on nagu plahvataks pomm. Kuna kaubanduses ei ole kusagil müügil ilutulestikku, siis võis juba aimata, et sellist igamehe feuerwerki nagu Eestis, kus iga naaber üritab teist üle trumbata, siin ei tule ja ei tulnudki. Kuni südaööni istusime kodus ja vaatasime telekat. 5 min enne uue aasta tulekut läksime välja. Olime tänavatel ainukesed inimesed. Asi tundus kahtlane. Mitte ühtki pauku, mitte ühtki inimest. Ühel naaberrõdul seisis üksik mees, vaikuses. Valitses täielik vaikus ja rahu. Kell sai 00. Vaikus. Teadsime, et Euroopa balkonil toimub uue aasta vastuvõtmine ja läksime tänavanurgale, kus vaade oli üle linna. Ja siis, kui uus aasta oli juba paar minutit käes, tuligi ennäe imet, sealtkandist selline tubli eest