LiinaNerja

  Oktoober algas suviselt palavate päevadega. Päeval julgelt 27 kraadi, öösel 21. Isegi üks suve maha maganud tsikaad korraldas meie päikesevarjul terrassikontserdi. Mehed käisid kalal. Ürginstinkt vajab ju rahuldamist. Seekord naeratas kalaõnn kõige rohkem Karlile.  Kirju kiviahven. Esimest korda nähti sellist isendit. Tuulehaug (vist). Samuti esimest korda jäi konksu otsa lendkala. Poleks uskunudki, et nad nii suured on, arvestades, kui pika lennu nad oma kere kohta nii pisikeste uimedega teha suudavad. Kuigi mul pole iseenesest kala pannile panemise vastu mitte midagi (lihtsalt meie peres ei ole kombeks), teeb siiski head meelt, et enamus neist jõudis ikkagi merre tagasi. Samuti hakkab juba traditsiooniks kujunema, et päeva lõpuks see kõige paremini kala toonud rakendus merepõhja jääb. Loore silmake paranes ja saime lapsed jälle kokku lasta. Käisime Nerja promenaadil jalutamas. Kuubalt pärit moosekant oli Loorest võlutud. Keerutas talle salvrätikust valge roosi ja laulis serenaadi.