LiinaNerja

Kevadel seitse aastat tagasi tegime oma esimese Camino de Santiago rännaku Portugalist Portost Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Seda teekonda kutsutakse palverännaku teeks ja kuigi ristitud, leeris käinud ja laulatatud, oleme juba ammugi jõudnud arusaamisele, et kristlik kogudus ei erine millegi poolest igast teisest poliitilisest erakonnast ja oleme kirikust ja kristlikust jumalast ammugi taandunud. Tookord seitse aastat tagasi olime oma eluga jõudnud punkti, kus teatav rahutus või rahulolematus ehk keskeakriis oli sisse pugemas ja otsisime mingit lahendust või väljapääsu igapäeva rutiinist.  Nagu tellimise peale jõudis telekasse saade kahest Eesti naisest, kes rännakutee ette võtsid ja see inspireeris meidki teekonda ette võtma. Lisaks kannatuste rajale, mis palverännak olema peab, soovisime ka ilusat loodust ja kauneid vaateid, seega valisime Camino de Costa ehk rannikutee ja me ei pidanud pettuma - saime kõike, nii kannatusi, kui kauneid vaateid. Kuigi teekonna läbinuid peak