LiinaNerja

Ma tean - pean endast siin vähemalt kahe nädala tagant märku andma,  et ema-isa ei hakkaks kodus meie pärast muretsema. Tõstsin siis täna hommikul (kaks päeva tagasi) arvuti sülle, et kirjutan meie viimase aja tegemistest ja lihtsalt mitte midagi justkui ei ole kirjutada. Jupp aega vahtisin ekraani, sulgesin isegi teleka, et mõtteid ei segaks, siis panin köögis müriseva pesukuivati seisma, ikka pea tühi mis tühi. Olen palju aastaid üritanud saavutada oskust peatada mõtlemine. Pubekaeas kui õega ühes toas elasime, vaevlesin mina õhtuti unetuse käes, kui õde jäi magama niipea, kui pea patja puudutas. Tema soovtaski mul mõtlemine lõpetada. Siiamaani üritan. Tavaliselt on mul peas sada mõtet korraga ja kui tõesti millegi üle mõelda ei ole, siis vähemasti mõni tore viisijupp ketrab ikka lõputult. Nüüd kui tahaks midagi kirjutada, on pea ühtäkki täiesti mõttetu. Ometigi on kaugel sellest, et me viimasel ajal mitte midagi teinud ei ole. Teeme nii, et pidevalt on tunne, et tõmbame end ribadeks

Ma ei ole küll teiste riikidega kursis, aga Eesti ja Hispaania koroonamudel toimib jätkuvalt üks ühele. On valitud paar õnnetut linna, kus lastakse lahti uued viirusekolded. Mõlemal pool on see saanud alguse ööklubis, kus vastutustundetud viirusekandjatest noored käivad pidutsemas ja teisi nakatamas, mispeale algab pahalaste avalik materdamine. Hispaania on muidugi suurem riik ja võtab seetõttu ka laiemalt ette. Siin käisid ikka 7 noort peol, kellest 6 said kohe ka positiivse diagnoosi. Kõik klubis viibinud inimesed läksid oma värske nakkusega koju, teisi pereliikmeid nakatama ja juhuuu - saigi hakata jälle karmimaid piiranguid peale tõmbama. Murcia juba sulges ööklubid ja baarid. Igati mõistlik mõte iseenesest. Esiteks inimesed joovad vähem ja teiseks midagi pole parata, alkoholi mõjul vastutustunne kaob, igasugune sotsiaalse distantsi hoidmine ja maski kandmine tundub ebavajalikuna. Näpud püsti ja edasi.  Kolme nädalaga on nakatunute arv kolmekordistunud. Peamiselt noored vanuses 15-

Vanaema tellimusel tuleb seekordne postitus Margareti elust ja tegemistest.  Margareti päev algab tavaliselt kell 11, kui meie Kalveriga tööle lähme ja ma Nässu Manni tuppa lasen. Seda selleks, et koer ennast üksikuna ei tunneks ja teiseks, et ta ajaks Manni üles. Järgmise tunni lebab ta voodis ja vahib midagi tuimalt oma telost. Vahel on ka mõni virtuaalne sõbranna öösel meil. See tähendab, et Mann oma toas ja sõbrants oma kodus magavad lives. Kord viisin puhta pesu hommikul nii üheksa ajal ehk Manni tuppa, tema veel magas magusasti, aga arvuti ekraanil sõbranna juba itsitas. Kui meie töölt tuleme, nii kella kahe ajal päeval, on preili voodist juba välja saanud ja vahib elutoas Netflixi seriaale. Meie tulles kolib oma vaatamise oma tuppa arvutisse. Ja algab ka kohe kraaksumine teemal, mis täna süüa antakse. Kui kõht täis ja koeraga kell kolm väljas käidud (see käib nii kiiresti, et Nässukene ilmselt ei jõua jalgagi tõsta, rääkimata kükitamisest), minnakse paar korda nädalas sõp