Veebruar, kui midagi nagu ei toimu
Jälle tegi Kalver mulle etteheite, et ma pole juba ammu uut postitust teinud. Kogu aeg on tunne, et midagi erilist nagu ei toimu, mida ma ikka kirjutan. Elukene oleks justkui rutiinseks muutunud. Ja kui siis istun maha, et ok ok, panen midagi üles, on sündmusi nii palju, et lase olla. Kui pilte ei teeks, siis ei mäletaks midagi. Piltegi käseb mul enamasti Kalver teha. Ostsin isegi pisikese märkmiku oma öökapi sahtlisse, et iga päev hakkan eredamaid hetki üles tähendama. Ühtegi märget pole veel teinud. Pole jõudnud pliiatsit otsida... Tegelikult juhtub igal hetkel midagi, tuleb lihtsalt osata märgata. Näiteks märgata, milline ligimesearmastus on hispaanlastel. Nad kohe tahavad sul lähedal olla. Eriti poes kassajärjekorras. Võib olla täiesti kindel, et hispaanlane võtab sinuga kehalises kontakti. Mind see ei häiri üldse, pigem teeb nalja ja nõjatun ise vastu, kus juures hispaanlane ei märka seda üldse. Kalverit aga ajab täiesti närvi. Tema seisab tavaliselt järjekorras ka minust taga