LiinaNerja

Hullud - see on viimase pooleteise aasta jooksul olnud kokkuvõte meie toimetamistest meiega kokku sattunud inimeste poolt ja minu jaoks suurim kompliment. Just nii hull ma tahangi olla, kuigi täna ma ise ei taju üldse, et me millegi nii väga hullumeelsega hakkama oleks saanud, aga suur rahulolu eluga on küll. Mõni aeg tagasi käisime külas ühel eesti perel, kes veedavad igal aastal talvel mõned kuud siinkandis. Mõlemal on selline töö, et hea tahtmise korral on võimalik asju juhtida distantsilt. Sel aastal on aga asjad keerulisemad ja peremehel tuleb pidevalt Eesti ja Hispaania vahet lennata, sest äri ilma temata hakkama ei saa, samas hing kisub ikkagi siia poole. Temale tundub meie äratulek nii, et kõik sillad said põletatud, täieliku hullumeelsusena. Tuli  siis jutuks, et peremehel olid pikema aja jooksul mingid sisemised valud, millele arstid üritasid selgust saada. Uuriti ja analüüsiti üle poole aasta ja lõpuks pandi diagnoos - stress. Kes meist siin tegelikult hull on? Veel üks

 Märts lõpetas ikka märtsilikult, anti tugevaid tuuli ja meri hakkas mässama. Nii nagu Eestis loodest puhuv tormituul teeb suurt pahandust Pärnus ka siin, kagutuuled kipuvad mõne ranna kallale ja uudistest sai lugeda, et Almunecari kandis (meist 15km ida suunas) on kogu rannas olnud liiv merre kantud. Meri siin kujundab randa igal talvel ja inimene siis kevadel hakkab jälle omamoodi taastama. Meie käisime seda möllu imetlemas. Tuleb välja, et Nerjas pesitseb veel üks pool-eesti pere, kelleni jõudis kuuldus minu leivast ja nii olen juba kahe pere leivaga varustaja. Ega neljas vorm enam hästi ahju mahukski, äri laienedes tuleb hakata kahes jaos küpsetama. Ja no, mis siin ikka salata, kui talvel Eestis käisin  ja oma varasemat lemmikut, Paadi vormileiba ostsin, siis tuli tõdeda, minu oma on parem.  Kalver on Eestis asju ajamas ja siinsed toimetamised on minu õlul. Paar päeva tagasi, kui läksin Rio Marinat koristama, olid kliendid veel sees. Kuna uued olid tulemas (jätku