Veebruar, kui midagi nagu ei toimu

Jälle tegi Kalver mulle etteheite, et ma pole juba ammu uut postitust teinud. Kogu aeg on tunne, et midagi erilist nagu ei toimu, mida ma ikka kirjutan. Elukene oleks justkui rutiinseks muutunud. Ja kui siis istun maha, et ok ok, panen midagi üles, on sündmusi nii palju, et lase olla. Kui pilte ei teeks, siis ei mäletaks midagi. Piltegi käseb mul enamasti Kalver teha. Ostsin isegi pisikese märkmiku oma öökapi sahtlisse, et iga päev hakkan eredamaid hetki üles tähendama. Ühtegi märget pole veel teinud. Pole jõudnud pliiatsit otsida...
Tegelikult juhtub igal hetkel midagi, tuleb lihtsalt osata märgata. Näiteks märgata, milline ligimesearmastus on hispaanlastel. Nad kohe tahavad sul lähedal olla. Eriti poes kassajärjekorras. Võib olla täiesti kindel, et hispaanlane võtab sinuga kehalises kontakti. Mind see ei häiri üldse, pigem teeb nalja ja nõjatun ise vastu, kus juures hispaanlane ei märka seda üldse. Kalverit aga ajab täiesti närvi. Tema seisab tavaliselt järjekorras ka minust taga pool. Tema maksab, mina ajan asju kotti. Kui mõni tädi, veel hullem kui onu, hakkab ennast ligi ajama, siis Kalver hakkab mind edasi nügima, sundides mind omakorda ees olevat inimest nügima. 
Üks huvitav komme on neil veel - kõigepealt pannakse oma ostud kottidesse ja alles siis hakatakse maksma. See on rusikareegel ja võimaldab lähedushetki kassjärjekorras topelt kaua nautida.
Hakatuseks siis ilmajuttu. No, ei saa mitte laita sel aastal. Ikka on andnud mõnusat sooja ja tuulevaikseid päevi. Oleme isegi mõned korrad terrassil tunnikese pekki säristanud. Ja on täpselt nii nagu eelmisel korral vist juba mainisin, kui termomeeter näitab 19-20 on väga mõnus, kui läheb üle selle, hakkab juba liiga palav. Ühel päeval käisin linna peal kergel shopingul. Kuna veebruar on meil parajalt töövaene, siis sammude täissaamiseks tulin tagasi jala. Mul olid teksad ja kampsun, temperatuur oli +19. Madre mia, mul hakkas nii  neetult palav, et anna või otsad. Kui muidu itsitame jaanuaris-veebruaris poolpaljaid turiste linna peal jalutamas nähes, siis seekord tundsin ise ka, et nad on ikka targemad kui kohalikud oma karvakraedega jopedes. Õhtud on jahedad, selle üle võiks vinguda, kui tahaks, aga ei taha, oleme toas ja joome Vana Tallinnat.
Õhtuti käime Playazo rannal päikeseloojanguid nautimas. See on Nerja pikim rand, nii paar kilomeetrit ehk. Edasi tagasi tuleb 4km ja on nagu paras ots. Üritasime ka jooksmisega tegelema hakata, ostsin motivatsiooniks isegi uued tossud. Kolm korda ehk käisime ja kuidagi ei viitsi rohkem.
Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma ja mägede taha loojuma.
Vahepeal sajab meil ka vihma. Torm Gloria, mis pühkis üle Alicante ja Valencia piirkonnad, meist 500km kaugusel, said jälle tõsisema rahmaka, tänavad muutusid kärestikeks, majad vajusid kokku, lennujaamad suleti. Meil, nagu ikka talvel vihmaga, muutusid kõrgemad mäetipud lumevalgeks.
Suusatama me muidugi pole jõudnud. Nädalavahetustel ei saa minna, siis on seal totaalne ülerahvastatus, nädala sees jälle on Mannil keeruline koolist ära saada. Ah, mis ma vabandan, puhas laiskus, mis muud.
Kulminatsiooniks saime äikest ja sellepeale mähkus kogu Nerja 24 tunniks paksu udu sisse.
Udu oli nii paks, et ületas isegi üleriikliku televisiooni uudisekünnise.
Lõpuks nõrgusid ka viimased pilved ja suvi tuli tagasi.
Käisime lihtsalt rannas lebotamas, Kalveril valmis ka taies "Onu Uno".

Ma räägin, päikese käes on palav.
Lubasin endale ka väikese meelelahutuse. Ainult 1000tk. Jätkus liiga väheks. Taustaks kuulasin hispaania keelseid telesaateid, et keele kõla paremini meelde jääks. Ilmselt ei hakka ma kunagi kohalikest aru saama ja nii imelik, kui see ka ei ole, ei saa nemad minust ka eriti aru. Just häälduse pärast. Mann laseb juba kohaliku dialekti täiesti soravalt. Kahjuks ei saa ma temast ka aru. Ta on vist võtnud eesmärgiks saada kõige kiiremini hispaania keelt vuristavaks inimeseks.
Vahepeal on meil töiseid toimetamisi ka. Alumises Rootsi onu korteris suutsid kliendid rullkardina ära lõhkuda. Eks see juba on vana ka. Kohalik mantemiento Manolo ütles, et see aken on muy antigua ja varuosasid ei ole saada. Õnneks nõukaaja inimestena saime ikka parandustöödega ise hakkama. Rootsi onu andis ka loa uue akna tellida ja vahetada, aga no millal sa vahetad, kui meil on kuni aprilli lõpuni kõik välja müüdud.
Ühistu otsustas puidust pergolad ülemistel terassidel ära vahetada. Meil muidugi jälle kliendid sees. Õnneks oli tegemist väga toreda Itaalia tädiga, kes siin paar kuud jumala üksi, õigemini koos kahe koeraga talve mööda saadab ja tal ei olnud midagi selle vastu, et me tema terrassil veidi müdistame.
Olime ise abiks, nii saime mõne tunniga töö tehtud. Või noh, mina kohvitasin kliendiga toas, kui Kalver ja Manolo tööd tegid. Klient ütles, et ma peaksin oma profiilipildi whatsappis ära vahetama, ma nägevat seal oluliselt vanem välja. Et kui ta mind esimest korda siin nägi, arvas, et tegu on minu tütrega. Nii armas. Vaatasin pildi üle, jumala kobe pilt, eelmisel aastal tehtud, ei vahetanud ära.
Redelil turniv onu on Manolo, tema on meie Rio Marina apartmentide mantemiento ehk hooldusmees, kes teeb kõiki hooldustöid, alates muru pügamisest, puude ja põõsaste kärpimisest, lõpetades igasugu ehitus- või remonditöödega. On kuldsete kätega mees ja kuna meie korterid on ainukesed, mis pidevalt hõivatud on, siis kohtume Manologa pea igapäev ja samuti vajame aegajalt temalt abi või nõu. Neid pergolaid on üksi vahetada päris ebamugav ja Kalver pakkus end appi ka teistele terrassidele. Vastutasuks keelepraktika eest. Nimelt on Manolol lisaks õpetaja hing, tema kohe viitsib meiega hispaania keeles rääkida, tehes pause ja veendudes, et me kõigest aru saame ja meie pursime muidugi temaga ka hispaania keelt. Manolo kahjuks ei võtnud pakutud abi vastu ja arvas, et keelepraktikat võib teha küll, aga klaasi õlle taga või hoopis kalal. Krdi mehed.
Tegime jälle järelvalvet ka sõprade majas. Nende sügisel tellitud uued aknad said valmis just selleks ajaks kui nad ise Inglismaal olid ja nii me siis saime juba tuttavale ehitusbrigaadile taaskord peavalu valmistada. No, mis teha?
Veebruari täiskuu olla selle aasta esimene superkuu. Ei saanud küll aru, et ta kuidagi eriliselt suurem oleks olnud, aga ilus igaljuhul.

Et puhkus niisama molutades mööda ei läheks, võtsime ette kultuuriprogrammi Ronda-Sevilla. Korra olime juba Rondas käinud, aga siis oli august ja ebanormaalselt palav, nii et põhimõtteliselt põgenesime sealt kohe. Nüüd oli ilm lihtsalt super ja Ronda on ilus. Hästi väike, paari tunniga läbijalutatav.
Palju ajahambast puretud endisi hiilgusaegu taganutvaid maju.




Üks Ronda põhilisi sümboleid kuulus 120m kõrgune El Tejo kanjoni põhjas lookleva Guadalevini jõe kohal kõrguv Uus sild (Puente Nuevo) vana ja uue linnaosa vahel. Silla ülaosas näha olevat rõduga ruumi kasutati Hispaania kodusõja ajal hukkamiskambrina, kust surmamõistetud alla visati, mida on kirjeldanud ka Hemingway oma teoses "Kellele lüüakse hingekella".
Rondast liikusime edasi Sevillasse. Sealkandis on täiesti teistmoodi maastik kui rannikul. Lauskmaa nii kaugele kui silm ulatub. Lõputud viljapõllud ja oliiviistandused.

Oo, Sevilla on ilus. Elanike arv 1,9 miljonit. Linna sissesõit on kole, tohutud magalarajoonid ja ikka kohe üks maja on koledam kui teine. Abiks ei ole ka hispaanlaste kena komme pesu akna taha kuivama riputada. Kui vanalinna välja jõuda, on hoopis teine pilt. Iga maja on erinev ja vaatamisväärsus omaette. Kuidas küll inimeste ilumeelega  niimoodi on läinud. Kõige keskel troonib maailma suuruselt kolmas (esimesed kolm ei ole ses osas üksmeelele jõudnud) Sevilla rooma-katoliku katedraal. See on ehitatud vana araablaste moššee müüridele ja 104m kõrgune kellatorn on ainus algupärasest säilinud osa. Algselt oli tornitipp kaetud kullast plaatidega, mille sära oli päikese käes kuni 40km kaugusele näha. Nüüd troonib tipus meie Vana-Toomase ametikaaslane La Giralda.
                                                
Raekojaplats
La Fundacion Cajasol
Lihtsalt üks järjekordne siseõu.
Raekoda
Paljudel majadel on siseõued.
Katedraali uks
Oleks mul ometi magusasoolikas...
Läksime lõunat sööma ja langesime tapase lõksu.
Rio Guadalquivir
Lihtsalt üks järjekordne ilus fassaad.
Torre del Oro ja Guadalquivir jõgi
Plaza de Espana
Sevilla Ülikool
Igatahes tasub minna ja võtta rohkem aega. Meie tripp jäi kindlasti liiga lühikeseks ja pinnapealseks, aga meil oli lapsed esimest korda üksi kodus. Ei julgenud kauemaks jääda. Tagantjärgi muidugi oleme targemad, Nässu ja Mann saavad hakkama küll ja järgmise treti teeme juba pikema. Ehk saame, nt järgmisel aastal, niimoodi veel rännakulegi minna.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

August 2023 Eestimaal

Juuli 2023

La Palma, jaanuar 2024