Suvi kestab veel
Viimasel ajal leiame end päris tihti kõrvalkülas Torroxi promenaadil istumas. Ilmselge vananemise märk ja kuhu sa selle kuumaga ikka minna jõuadki. Istud ja vaatad inimesi, nagu seriaali - kes kellega käib, kes on rase, kelle lapsed jonnivad, kes on hullult ülekaalus, kes kohalik, kes Madriidist, kes välismaalt ja mis riigist. Pealinna turiste on lõunarannikul augustis massiliselt. Kohalikest eristuvad nad sellepoolest, et prouad on ennast korralikult lille löönud, rullisoengud peas ja peened parfüümid hõljumas. Ilmne vananemise märk on, et teismeliste bikiinimood ajab mind närvi. Tagumised palged on täna ikka valdavalt katmata, kuigi enamus on täiesti kobedad , ikkagi nagu ei taha näha ja promenaadil patseerides ei vaevu keegi neist ennast liigselt riidesse toppima. Manniga pidin ka päevitusi ostes lahingu maha pidama, mina lihtsalt keeldusin nende nööride eest maksma.
Õnneks saabus varsti igavlemisele lõpp. Saabusid esimesed eesti sügisekuulutajad - Külli ja Sten. Sellise näoga ootab siis Kalver oma õde lennujaamas.
Vanasti oli lennujaama saabujate ala ootesaal eriliselt positiivne paik. Inimeste kohtumisrõõmu oli nii äge vaadata. Nüüd oodatakse õues, kõik hoiavad distantsi ja maskid on lennujaama hoonest väljujatel ees. Pool lõbust jääb saamata.
Andsime kultuuriprogrammile kohe esimesest päevast hoo sisse. Merel käisime lausa kolmel korral.
Loomulikult nägime delfiine.
Leotasime lante. Kõik kalad jäid ellu, kuna keegi konksu otsa seekord ei hakanud, kuigi Kalveri sonar näitas, et meri on kalu paksult täis.
Käisime loomulikult ka ujumas, vesi oli 27 kraadi. Nagu ikka, sundisin ma Kalverit hai-vahti pidama, siis kui mina ujun. Tavaliselt on ta juba enne, kui ma vette saan, ninapidi kusagil rooli all või õngekastis iis kui valvabki, hüüab kogu aeg, et hai tuleb. Seekord oli teisiti. Olin just vette saanud ja paar tõmmet teinud, kui nii Kalver kui Sten hakkasid paadist hüüdma, et ma vasakule poole ujuks. Nende häälest sain aru, et midagi on nüüd päriselt paigast ära. Mina paraku kuulun inimeste hulka, kes ei tee vahet paremal ja vasakul poolel, kõige vähem veel paanika olukorras, ma ju ei teadnud, kas mu seljataga on hai või vaal. Viimasel ajal on päris sageli ajakirjanduses juttu, et vaalad ründavad paate ja Cadizis lausa keelati väiksemate kui 7m paatidega ookeanile üldse minna. Õnneks poisid näitasid käega suunda, kus pool see vasak parasjagu asub ja ma sumasin, nii kuis suutsin, paati tagasi. Siis hakati Küllit veest välja suunama. Olime sattunud parajalt pirakate meduuside sekka. Üks neist sattus mulle täpselt kuklasse. Õnneks oli tegu kõige ohutuma liigi esindajatega praemuna meduusidega.
Meil on nüüd Eesti lipp. Saame pidupäevade ajal ridva otsa tõmmata. Lipu tellisin Amazonist ja ühe päevaga oli kohal. Lippu oli meil vaja, kuna sel aastal läbis jalratturite võistlus La Vuelta jälle Nerjat ja sel aastal oli lausa kaks Eesti sportlast võistlustules. Vabariigi taasiseseisvumispäeval ehtis lipp meie terrassi.
La Vuelta ülekandekopterid sättisid end eelmisel õhtul kenasti meie rendikorteri terrassi alla staadioni murule.
Etapp ise läks meist mööda täpselt sama moodi nagu kolm aastat tagasi. Kaks suuremat gruppi. Siuh-siuh ja läinud nad olidki.
Hoolimata neljast kopterist ja lugematutest moto- ja auto-operaatoritest, me ei saanud oma lipuga isegi mitte pildile. Otseülekanne pööras pildi sõitjatelt täpselt kakssada meetrit enne meieni jõudmist kopterilt filmitud Nerja linna ja randade vaatele. Noh, vähemalt me tekitasime oma lipuga sellegi poolest elevust. Mööduv norra numbrimärkidega auto keris akna alla ja tervitas eestlasi, meie kõrval olev kohalik pere tuli küsima, mis riigi lipuga tegu on ja, kas eestlasi ka võistlusel osaleb ja nii mitmedki korraldajate ja tiimide autod lehvitasid või andsid mööduses signaali.
Nagu piltidelt näha, oli augusti taevas siin enamasti pilvine. Ühest küljest oligi hea, aitas augusti kuumust kergemini taluda, teisest küljes saime koos nende pilvedega kõigi aastate hullema koguse calimat ehk Sahhaara kõrbe tolmu Aafrikast. Autod nägid sellised välja ja pesta polnud mõtet, järgmisel päeval oli samasugune.
Sten sai sünnipäevaks õhusõidu. Mann käis seltsiks.
Seal nad lendavad.
Meie nautisime samal ajal chirinquitos tinto veranot.
Televisiooni ja kaameratega tuli meil sel kuul veel tegemist teha. Meie Punta Lara objekt on siiani müümata, see on asja kurvem pool, toredam on aga, et meiega võttis ühendust ülipopukaarne inglise telesaade "A Place in the sun", kus näidatakse inglaste sooja maa kinnisvara otsinguid. Seekord oli saade jõudnud otsaga Nerjasse ja meie kuulutus jäi produtsentidele silma. Käisid, vaatasid objekti üle ja nädala pärast läkski filmimiseks. Meid keegi kaamerate ette ei soovinud, isegi ligi ei lubatud, kuna potensiaalsed ostjad, kelle visiiti meie korteris filmiti, ei julgevat omanike juuresolekul vabalt oma arvamust avaldada. Mina ei oleks isegi soovinud ses projektis osaleda, Kalver käis ja tegeles nendega.
Kahjuks oli ilm täiesti hall ja pilves, ega Nerja end just parimast küljest näidanud. Saade meie korterist on eetris Channel 4-s kõige varem poole aasta pärast.
Kultuuriprogramm jätkus Gibraltari külastusega. Selline pilv on alatasa Gibraltari 426 meetri kõrguse mäe, mille nimi on The Rock, otsas. Igal pool ümberringi oli taevas selge. Üritasin googeldada, aga ei leidnud mingit infot, miks see pilv sinna tekib. Mäeotsas oli võimalik seda protsessi lausa käega katsuda. Ida poolselt nõlvalt tuli eriti külma õhku, mis üle mäeharja jõudes pilveks kondenseerus ja see kõik oli liikumises, tekitades tunde, et mägi põleb.
Veel saab Hispaania kohalikule Inglismaale viisavabalt.
Seekord olime mugavad ja sõitsime üles mäe otsa, kus vabas looduses elavad ahvid on tõeline tõmbenumber, köisraudteega.
Kohe vagunist välja astudes tuli esimesest ahvist üle astuda.
Suuremaid ja väiksemaid pärdikuid leidus igal sammul. Inimestest nad eriti välja ei tee, niikaua, kui nad ei jäta ripakile oma kotte või ahve kuidagi torkima ei lähe. Mäe all raudteejaama ooteruumis olid seintel suured plakatid joonistustega, mida mäel teha ei tohi. Ei tohi loomi puutuda, toita (trahv lausa 4000 eurot), ei ole soovitav kilekotiga asju kaasa võtta või ise midagi süüa-juua.
Kõigepealt oli meil kohe isiklik kokkupuude. Nicol oli seljas seljakott, mille esimene katkise lukuga sahtel oli kutsuvalt lahti. Ei läinud minutitki, kui üks suurem ahv hüppas Nicole pähe (oi, kui kahju, et mul pole sellist reaksioonikiirust, et kohe fotokas haarata). Ahv istus nii, et tagumik ja muud alumise poole ripendused olid Nico otsa ees ja ise tõmbas sõna otseses mõttes ahvikiirusel seljakoti luku lahti ja pistis käe sisse. Külli oli esimene, kes ehmatusest toibus ja ahvi poisi peast minema ajas. Ega see lihtne ega ohutu ole, ahv võib üsna tige olla. Edasi juba oskasime actionit karta ja olime eriti tähelepanelikud. Kohe läks show ka edasi. Kaks tütarlast olid üles tulles võtnud kaasa kilekoti, kus sees plätud ja käteratt. Kilekott, ei sobinud ahvidega poseerimiseks ja heideti kõrvale. Järgmisel hetkel oli sama, Nico peas käinud ahv, koti kalal ja rebis selle ribadeks. Tüdruk läks kotti ära tõmbama ja ahv näitas sellepeale talle hambaid nii ootamatult, et tüdruk ehmudes tagurdades selili lendas ja pea korralikult vastu betoonpõrandat ära lõi. Nico sai plätud ja käteräti ahvi käest kätte. Ahvidega poseerimiseks üritati neid musitada või eriti lähedale pugeda. Igalpool võis näha krõpsupakkide või maiustuste kallal toimetavaid pärdikuid. Inimesi oli tipus ikka päris palju ja nad trügisid ahvide vahele, kus aga said. Ahvidel tekkis peretüli ja asi läks füüsiliseks. Kaklevad ahvid veeresid inimeste jalgevahel ja viimased karjusid nagu lõbustuspargi õuduste toas.
Igaljuhul oleme me nüüd kaks korda nende ahvide juures käinud ja sellega on meie mõõt täis. Edaspidi oleme nõus külalisi mäe alla toimetama ja ise lähme Gibraltari varjatumaid nukataguseid avastama.
Piiripunkti tagasi sõitsime kahekordse bussiga. Ikkagi Inglismaa.
Kultuuriprogrammi raames käisime veel Torre del Mari promenaadil, Pampaneiras ja Capileiras ning mul pole sealt ühtegi pilti, sest oleme seal juba nii palju käinud. Järgmised pildid on Almuñecarist.
ja Marinas de Este sadamast.
Juba kevadel panime Külliga paika, et järgmisel korral teeme Nerjas bussiekskursiooni. Nerjas on kaks linnabussi liini. Number 1 ja 3. Kunagi oli number 2 ka, mis tegi 1-le vastupidist ringi, kui peale koroonaajastu algust on see liin maha võetud. Lähim bussipeatus on meie kodust 600m kaugusel ja buss peatub iga tunni aja tagant. Ühel õhtul siis läksimegi plaaniga teha number 1-ga ring peale, kuni buss kodu juurde tagasi jõuab. Buss hilines ligi 15 minutit. Muus osas oli täiesti efektiivne ja sõitis 10 minutiga kõige otsemat teed keskklinna Riu Monica hotelli juurde, mis on liinide lõpp ja ristumisjaam. Kõik lahkusid bussist, meie jäime istuma. Bussijuht hüüdis midagi, meie ei saanud aru. Uued inimesed tulid peale. Meie istusime viimases pingis. Bussijuht kargas rooli tagant välja ja tuli meie juurde selgitama, et see on lõpp jaam ja kobigu me välja. Me ütlesime, et me ei soovi väljuda ja tahame edasi minna. Seepeale käratas ärritunud bussijuht, et nüüd ta sõidab liini number 3 ja number 1 väljub uuesti 10 minuti pärast. Kobisime siis maha ja jäime uut bussi ootama. Seegi hilines 15 minutit ja tegelikult oli sama buss. Kolmandale liinile ringi peale tehtud, vahetati silt jälle nr üheks ja meie astusime rõõmsalt peale. Bussijuht oli silmnähtavalt ärritunud, eks oli tööpäeva lõpp ka ja ta oli korralikult graafikust maas. Pileteid müües käratas ta uuesti, et kuhu me tahame sõita. Siis viskas mul ka kopsu üle maksa, käratasin talle vastu, et kasutame esimest korda linnaliini ja tahame lihtsalt teada, kuhu sellega sõita saab. Ja küsisin vastust ootamata, miks ta nii kuri on. Võib-olla ei olnudki kuri, nad siin tihtipeale suhtlevad omavahel sõbralikult eesti mõistes karjudes. Ma saan aru, et linnaliini buss ei ole lõbusõiduks, aga buss ei olnud täis ja me olime viisakad ja rahulikud, kaugelt näha, et turistid. Bussiga ma rohkem ei sõida.
Ühel päeval avastasin alumise korruse vannitoast geko beebi. Kätte ta ennast ei andnud ja elas meil kolm päeva, kuni lõpuks pesukorvilt ta klaasi püüda sain.
Ülinunnu, aga ainult vabas looduses.
Lastelt saime sünnipäevaks vahva kingituse, mis ehib nüüd meie elutoa seina. Sellist pilti vaadates, minu süda hõiskab rõõmust ja hing uhkusest.
Minu kolm kullatera.
(kõik emasse)
Kommentaarid
Postita kommentaar