Camino Santiago de Compostela Põhjatee, aprill 2023
Kevadel seitse aastat tagasi tegime oma esimese Camino de Santiago rännaku Portugalist Portost Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Seda teekonda kutsutakse palverännaku teeks ja kuigi ristitud, leeris käinud ja laulatatud, oleme juba ammugi jõudnud arusaamisele, et kristlik kogudus ei erine millegi poolest igast teisest poliitilisest erakonnast ja oleme kirikust ja kristlikust jumalast ammugi taandunud. Tookord seitse aastat tagasi olime oma eluga jõudnud punkti, kus teatav rahutus või rahulolematus ehk keskeakriis oli sisse pugemas ja otsisime mingit lahendust või väljapääsu igapäeva rutiinist. Nagu tellimise peale jõudis telekasse saade kahest Eesti naisest, kes rännakutee ette võtsid ja see inspireeris meidki teekonda ette võtma. Lisaks kannatuste rajale, mis palverännak olema peab, soovisime ka ilusat loodust ja kauneid vaateid, seega valisime Camino de Costa ehk rannikutee ja me ei pidanud pettuma - saime kõike, nii kannatusi, kui kauneid vaateid. Kuigi teekonna läbinuid peaks ootama otsetee paradiisi, ei toimunud meiega mingit valgustumist, ei religiooset ega maiset. Pealtnäha läks meie elu samamoodi edasi, kuid protsess oli käima tõmmatud…
Läksime tookord teele plaaniga jõuda endas mingisugusele selgusele, kas jätkata sisse tallatud rada ehk mugavustsoonis või keerata elus uus lehekülg. Tegelikkus kujunes selliseks, mida me planeerinud ei olnud, sest me ei olnudki varem midagi sellist kogenud - täielikuks mõttevaikuseks. Kõndisime kümme päeva maalilisel Atlandi ookeani rannikul ja peas ei olnud mitte ühtegi mõtet. Me isegi ei rääkinud omavahel praktiliselt mitte midagi. Matka lõpuks tekkis korraks isegi kerge ahastus, sest puhkus oli läbi, ees ootas argipäev ja mitte ühtki lahendust oma elukorraldusele me välja ei mõelnud, me isegi ei arutanud seda. Ainus otsus, mille ma tookord vastu võtsin, oli, et koera me ei võta. Ja vaadake mind nüüd.
Mälestus oli helge ja tegelikult saime sealt ka külge matkapisiku ning täna oleme me tagasi Camino de Santiagol. Seekord Põhjateel.
Kuna ühtegi asjalikku eesti keelset põhjatee blogi mul leida ei õnnestunud, hakkan siin nüüd igpäevaselt oma muljeid jagama ehk on kellelegi abiks ja inspiratsiooniks ;)
R, 7.04. Lend Malaga – Santander, Ryanair, hotell
Mercedes HS (hommikusöögiga), 140eur.
Ma eeldan, et selline Norra hinnaklassi tasemel hind oli seoses Suure Reedega. Maandusime õhtul kell kuus Santanderi lennujaamas. Variant oli võtta hotelli jõudmiseks takso või minna jala. Kuna ilm oli vaimustavalt soe +17 kraadi, mis on matkamiseks ideaalne, otsustasime need 5 km jala minna. Nii soojenduse mõttes. Sel aastal mul ei õnnestunudki hankida raamatu kujul matkajuhti. Pidin leppima mingi äpiga. Ilmselt olen juba liiga vana, et äpimaailmas hakkama saada, igaljuhul see paganama äpp ikka üldse ei teinud koostööd. Kuna olime juba kohanud kollaseid nooli, lõime äpile käega ja otsustasime orienteeruda ainult noolte järgi ja juba esimesel risteel põrutasime vales suunas.
Esimene kollane nool
Me mõlemad seisime mingi hetk nagu peata kanad ja ei näinud enam ühtki kollast noolt. Lõpuks tõmbasin oma vana hea Google mapsi käima, võtsime suuna otse ööbimispaika ja loobusime kollaste joonte jahtimisest. Nagu lõpuks selgus, lõikasime veidi ettenähtud rada ja olime varsti ka kollaste noolte juures tagasi. Hotell superluks. Võib soovitada.
L, 8.04. 16km, Santander – Boo de Pielagos, hotel Albergue
Piedad +HS, 40eur
Kuna alustasime otse hotellist, mis asub kesklinnast päris kaugel, siis koos jänesehaakidega tuli kokku täna 15,68 km ja albergi jõudmiseks kulus täpselt 5 tundi, mis teeb keskmiseks kiiruseks 3km/h. Tegelikult me kulgeme veidi kiiremas tempos, aga selle aja sisse jäävad ka kohvipaus, lõunapaus ja varba plaasterdamispaus. Kalveril hakkas miskit hõõruma ja profülaktikaks tõmbas sinna plaastrid peale.
Santanderi saab matkaja siseneda kaht erinevat rada pidi. Esimene nö põhitee eeldab, et vahepeal läbitakse üks lõik paadiga, teine alternatiivne rada kulgeb maad mööda ja ringiga ümber Santanderi. Kuna meie hotell asus just selle teise tee ääres, siis me ei hakanud kesklinna sisse pressima, mis oleks eeldanud, et minna bussiga kesklinna ja läbida seal 5 km mööda tänavaid ja keset liikluskaost. Oleme sellist suurt linna Portugali teel Vigos juba läbinud ja teadsime, kui õudne see on.
Tänane esimene kollane nool.
Täna oli rada juba ideaalselt kollaseid nooli täis pikitud. Ainult ühel korral pidin äppi vaatama, hakkan selles juba vaikselt orienteeruma.
Viimane pilk seljataha jäävale Santanderile silmapiiril.
Põhja Hispaania loodus on võrratu, meenutab Alpi aasasid. Väga teistmoodi võrreldes Andaluusiaga. Kõik on nii roheline ja lopsakas.
Selline Eestimaa maikuu fiiling. Rohelised aasad on lilli täis. Kõik vanad tuttavad: karikakrad, ristikheinad, hapuoblikad jne.
Kahjuks olime tunnistajaks maastikupõlengu tekkimisele. Ilmselt autoaknast välja visatud suitsukonist oli süttinud maantee äärne pilliroog ja tuli edenes tohutu kiirusega. Kui kohale jõudsime, olid kohalikud juba päästeametisse teatanud.
Nagu palverännaku teel ikka, viib rada kirikust kirikuni. Täna möödusime vähemalt neljast.
Praegu oleme Cantabria maakonnas, matka lõpuks jõuame Asturiasse.
Õhtul käisime läheduses asuvas pitsarestoranis. Üks parimaid pitsasid, mis ma saanud olen, ainus probleem, et koht avati alles kell kaheksa õhtul ehk pärast oli selle kõhutäiega uinumine raske.
Nurmenukud
Mesilastel on kibedad tööpäevad.
Kased, minu vanad head kevadised sõbrad.
Tänavune allergiahooaeg on minu jaoks olnud seni üks hullemaid. Õietolmuseire andmetel oli Malaga maakonnas eriti ohtralt küpressi, nõgese ja lodjapuu õietolmu. Ma ei tea, kas nad mändi ei pea allergeeniks, sest nii palju kollast tolmu, kui meil villa juures kasvav mänd suutis eritada, pole minu silmad enne näinud, aga männiõietolmu eest ei hoiatata kusagil. Cantabria maakonnas, kus me praegu oleme, pole hetkel ühtki hoiatust välja antud. Ja tõesti, nägime ka ise, et tee äärde istutatud noortel puudel urvad alles kogusid hoogu. Õnneks. Kalver muidugi uuris, kas vihamaterjali kogumiseks on aeg juba küps. Ilmselgelt ei saa siinmail jaanipäevani venitada, siis on okste tipud juba pikaks veninud, mis teevad vihtumise valusaks.
Niimoodi sünnivad matka pildid.
Fotograaf ülemisel pildil ja modell alumisel.
Kohvipausil kohtasime veel kolme rändurit. Üks üksik vanemas keskeas mees ja meist noorem paar Saksamaalt, kes samuti kohvipausile tulid. Teel olime kogu aeg üksinda. Küladest läbi minnes peab tunnustama kohalikke koeri. Vähemalt paarikümnest kohatud isendist haukus meie peale ainult üks väiksemat sorti tegelane. Ülejäänutel oli meist täiesti ükskõik, nii nagu ka vastutulevatel inimestel. Ainult üks mees viipas oma garaaži juurest meile käega ja hüüdis Buen camino!, kõikide teiste käest pidime tervituse ise esimesena öeldes välja pressima. Sellepoolest erines Portugali tee täielikult ja ka Nerjas ütlevad vastu tulijad alati tere.
Kasutasime võimalust kahekesi pildile jääda.
Lõunapausil heietasime, kui mõnus selline matkamine ikka on. Sel korral on tunne teistsugune, vabam. Esimene kord me kujutasime endale ette, et matka ajal mõtleme välja enda elule mingi uue suuna ja kui päevade edenedes jäi mõtteid aina vähemaks, kuni täieliku vaikuseni, tekkis jällegi rahutus, et meie matk ei täida oma eesmärki. Mäletan veel hästi seda paanilist tunnet, kui matka lõpuni oli jäänud veel kolm päeva ja arusaamist, et kohe-kohe peame oma vana elu juurde tagasi minema. Seekord ei ole meil midagi mõelda vaja. Elu on niigi ilus. Nüüd me juba teame, et mõttepaus on vahel parem kui ülemõtlemine.
Avarad vaated. Taamal veel lumised Püreneede tipud.
Kes saab noorust, noorust keelata,
kui ta tahab, tahab hõisata!
Ma olen Kalverit hoiatanud, et kõik need pildid lähevad ülesse.
Viimasel kilomeetril.
Esimest korda oma palverännakute ajaloo jooksul ööbisime albergis ehk rändurite ööbimispaigas. Loomulikult olen mina tõeliselt peen preili selleks, et jagada ühist magamistuba veel 12 matkalisega, kuid külas, kuhu me esimesel õhtul jõudsime ei olnud ühtegi teist normaalse hinnaga majutusasutust ja Alberque Piedad on internetis lihtsalt nii kõrgelt hinnatatud, et pikema kõhkluseta broneerisin seal kaheinimese privaattoa. Vannituba pidime naabertoaga jagama.
Tuba oli tõeliselt tagasihoidlik, aga igati puhas, nagu ka kohe toa ukse taga olev vannituba. Seinad ja uksed kostusid nii hästi läbi, et ei olnud probleemi arusaamisega, millal naabrid vannitoas toimetasid. Duššist anti vett nii kokkuhoidlikult, et minu juustepesemisest poleks midagi välja tulnud. Hinna sisse kuuluv hommikusöök sisaldas kahte viilu röstsaia, millele sai määrida võid või moosi, kohvi ja apelsinimahla.
Päeva lõpuks tehtud samme oli 24579.
Tänane rajaprofiil.
P, 9.04. 19km, Pielagos – Santillana del Mar, hotell Hospedaje
Maria Jesus, 50eur
Hakkab jälle pihta. Äpi järgi pidi tänase päeva teekonna pikkus olema 19km, kuna juba tean, et meil on kombeks teha teel haake, hoiatasin juba alguses Kalverit ette, et olgu valmis 20 ja pigem isegi 21km pikkuseks matkaks, kuna meie hotell asus täpselt külakese kõige tagumises otsas. Tegelikkuseks näitas minu pulsikell lõpuks 25,5km, mis suuremas osas kulges korralikus vastutuules. Kokku olime teel 7 tundi.
Päeva alustasime traditsioonilise piiisikese piiitsikese brändiga.
Päeva esimene pool oli väga ilus ja meeleolukas. Korduvalt õhkasin, kui tore selline matk ikka on ja iga kord noogutas Kalver paljuteadlikult. Ta lausa kahetses, et ei salvestanud minu eufooriat, et seda mulle homme meelde tuletada.
Juba eile panime tähele tohutu suurt erinevust siinsete ja lõuna Hispaania elamukruntide vahel. Meie kandis on üks tavaline elamumaa nii 300 ruutmeetri suurune tükk. Nerjas saab sellise saja tuhande euro eest. Siinsetel eramutel laiub reeglina ümber maja tohutu maalahmakas. Paljutel on iluaed, pöetud muru, põõsaste ja lilledega, väga tihti on kusagil kaugemas nurgas ka korralik aiamaa. Enamasti alles kenasti ülesharitud, kuid näha on, et juba on külvatud salatit ja küüslauku ja ilmselt järgnevad kohe ka kapsad, kartulid ja kõik muu võimalik hea kraam.
Tänane puu on sarapuu, mis koos kaskedega uhkeldas õitsvate urbadega. Väga palju on ka tammesid, mis samuti rohkelt õitsevad.
Mõned tänased nooled.
Keegi küsis milliste jalanõudega me matkal liigume. Just nende samade Keens’i sandaalidega, millega seitse aastat tagasi. Ostsin seekord ka Salomoni matkatossud, mida praegu olen kandnud vaid kui lennukiga saabusime ja õhtuti peale matka. Vaatan ja imestan, mis vägi sunnib inimesi Hispaanias matkama matkasaabastega. Niigi on tohutult palav, siis veel sellised rohmakad, umbsed ja rasked kotad jalgade otsas.
Ennelõunane kohvipaus.
Rattureid oli täna väga palju.
Vahepeal saime ka asfaltteelt ära pöörata.
Kilomeetrite viisi läbisime päris koledat suure liiklusega tänavat tööstuspiirkonnas, mille kõik hooned tundusid kuuluvat Solvay nimelisele firmale. Võtsin pildi internetist.
Googeldades tuleb välja, et pm ei ole asja mille tootmisega see ettevõte ei tegeleks. Kogu piirkond oli korstnatest tuleva kollasesse tossu mattunud ja paraja keemiahaisu sees.
Siin oli üks müür, milles kasvas lausa loendamatul hulgal,erinevaid lilli. Hakkasin neid järjest pildistama.
Kalver muudkui läks edasi, kuni täielikult mu vaateväljast kadus. Leidsin ta nurga tagant järgmisest kõrtsist. Seal kohtusime ka juba eilsete sakslastega ja veel ühe hispaania ränduriga, kellega täna mitmel korral kokku saime.
Tegin neist salaja pilti :). Teel olles tekib justkui oma pere, kellega iga päev kohtutakse. Nii oli see Portugali teel ja tundub, et saab olema ka seekord. Sakslastega kohtusime täna veelkord oma matka lõpppunktis, kui õhtusöögilt tulime. Tundub, et oleme lausa ühes majutuskohas.
Hispaania onust tegin samuti pilti, sest tema esindab sellist vanakooli rändurit. Korralik matkasaabas jalas ja peregrino matkakepp, millel väike pudelkõrvits ja kammkarp küljes, käes.
Kalver luges möödudes lehmadele salmi: valge lehma saba musta lehma taga jne.
Päeva lõpuks oli samme tehtud 38630.
No nii, minu pulsikella järgi tuli täna 23km. Kokku 8h 10 min. Kui me oleks viimastel kilomeetritel veel ühe kohustusliku pauna sisse teinud, oleks ilmselt paar km veel lisaks tiksunud, aga ausalt kopp oli ees. Tänane rada käis muudkui üles-alla ja eriti masendav oli, et kogu aeg ületasime Satinillast Comillasesse viivat maanteed, mille järgi ühest külast teise on ainult 8km. Kuid ilm oli täna võrratu, päikeseline ja peaaegu tuuletu, vahepeal kergelt vines. Tee oli jälle maaliline. Mitte ühtki koledat elamust. Lõpuks jõudsime välja mere äärde, rannik on siin kaljune, liiv valge ja peenike.
Eile õhtul otsisin välja oma Portugali tee blogi. Meil mõlemal oli mälestus, et kolmas päev on murranguline. Hirmuga lugesin sealt, kuidas mul jalad valutavad ja kanna alla tekkis hiigelvill. Seekord on minul paremini läinud. Mul ei valuta mitte midagi, ok, sääremarjad tagant annavad õhtuti tunda. Kuid ühtki villi pole. Seeeest on selkorral Kalveril siginenud üks vill väikse varba otsa. Tõmbasime sinna Compleed plaastri peale. Leppisime kokku, et edaspidi rännakut planeerides arvestame 16km pikkuste otsadega, sest niikuinii tekib kusagilt lisakilomeetreid. Tänase seisuga oleme jälle jõudnud punkti, kus õhtuks oleme jõudnud mingisse väga huvitavasse külakesse ja mul pole mitte mingit soovi, minna õhtul ringi jalutama, et mida põnevat siin vaadata oleks. Näiteks praegu paistab meie majutuskoha vastas mäenõlval uhke kuningalossi sarnane ehitis. Kalver küsis, kas läheme vaatama ja mõlemad naersime hea nalja peale.
Eilne majutuskoht oli vaimustav. Ilus ja puhas. Voodid korraliku kivikõva madratsiga nagu meil koduski on. Hommikul kiitsin perenaisele voodeid, mille peale ta õnnelikult teatas, et neil on tutt-uued madaratsid. Hommikusööki koha peal ei pakutud, seega põikasime üht tee peale jäävasse kõrtsi sisse.
Santinillas de Mar on üliäge külake. Täiesti keskaegne fiiling. Tundus ka hull turistimagnet olevat, sest rahvast oli meeletult palju, aga meie suguseid matkajaid torkas silma ainult üksikuid.
Täna tekkis vaikus üsna matka alguses. Kuni Kalver kommenteeris, et miskipärast pole enam kuulda minu eufooriat, kui ilus siin on. Eks inimene harjub kõigega, ka iluga.
Kalverile meeldib alati matkal koduloomadega suhelda.
Lõpuks hakkas paistma ka meri. Valisime Põhjatee suuresti just ranniku pärast, kuid seni polnud merd veel näinudki.
Tänased lilled on kraavipervedel kasvav lina,
ja kurekellad, mis meil Põlvamaal maakodus akna all kasvavad. Siin kasvavad kõik vabas looduses.
Veel üks lapsepõlve meenutus - kiikudes hakkas kohe iiveldama.
Tee viis ikka külast külla
Murupügamise eest vastutavad siinmail enamasti Husqvarna robotniidukid.
ja kirikust kiriku juurde.
Lõunapausil tuhisesid meie noored sakslased sellise hooga mööda, et me ei saanud isegi viibata. Kohtusime veel üha uue matkava perekonnaga, inglisekeelt rääkivate ema-isa ja täiskasvanud tütrega. Viimasel neljal kilomeetril, kui otsustasime, et lähme otseteed hotelli, tuhisesid isa ja tütar meist kui raketid mööda. Ema ja seljakotid olid vahepeal kaduma läinud.
Rannik tähendas, et lõpuks tuli üles tagasi ronida, see ei olnud kerge ja tingiski lõpuks otsuse, et rohkem kirikuid täna ei vaata ja lasime mööda maanteed otse Comillasesse.
Kui me end lõpuks mäe otsas asuvasse hotelli lohistasime, istusid inglased juba oma toa rõdul ja ema hõikas meile alla, et ta teab, mida me tunneme. Ju ta ise oli taksoga kohale tulnud.
Rajaprofiil. Samme kokku 34225
Vaade meie tänaõhtuse hotelli juurest. Väga kena ja puhas koht jälle.
Ahjaa, õhtusöökidega on siin täpselt sama teema nagu oli seitse aastat tagasi Portugali teel. Kohalikud kõrtsid avavad alles kell kaheksa, isegi pool üheksa õhtul. Sellega ei suuda ma vist kunagi harjuda. Kui laua taha saadki kell kaheksa istuda, siis toit kantakse ette kõige varem poole tunni möödudes. Katsu siis paari tunni pärast selle kõhutäiega magama jääda. Vähemalt minu jaoks on see keeruline.
Tänane saak 19,2km, mis peale võiks hõisata, et ometigi äpp ja minu kell näitavad sama distantsi, kuid pean tunnistama, et viimastel kilomeetritel me valisime alternatiivse tee ja hoidsime 2km jalavaeva kokku. Olime teel 6h 52min.
Hommikul viis tee meid eile kaugelt nähtud lossidest mööda. Esimene oli Sobrellano palee, Comillase markii elamu, ehitusaasta 1888. Järgmised kõrgel mäe otsas Comillase ülikooli hooned.
Edasi viis tee mere äärde ja päris mitu kilomeetrit kulgesime kõrgetel Oyambre looduspargi kaljukallastel ja laskusime jälle randa.
Kõikides jõeduudmetes oli mõõn. Paadid külitasid jõepõhjas.
Juba mitu päeva näeme aasadel selliseid suuri aukudega tsisterne. Siin jäi pildile kolm korraga, aga paljud on üksikud. Lõunas kogutakse sellistesse sageli vett, aga siinsetel on aknasuurused avad sees. Tunduvad kõik maha jäetud, kuid mitte sajandi vanused. Pole veel pihta saanud, mis otstarve neil olnud on.
Ilm oli täna kahtlane. Kord külm, kord kuum.
Ainus küla, mida täna läbisime, oli San Vincente de la Barquera. Külakesse viiva silla all kubises rannakarpidest, seekord kedagi neid korjamas küll ei näinud, kuid Kalveri tellitud mereannipaellale olid nad kenasti peale pandud.
Edasi algas paras kannatuste rada. Keerasime jälle sisemaale ja saime täielikus leitsakus päris korralikke tõuse võtta.
Sõpradega Nerja kandis matkates on paljud minu käest küsinud ühe nartsissi lehtedega taime kohta. Oleme koos alati ainult lehti näinud ja ma ei osanud kuidagi kirjeldada, milline neil õis on. Just praegu nad jälle õitsevad. Taimel on täpselt nartsissi lehed, aga õis on hoopis teistsugune.
Update: kohe tuli usinalt lugejalt teade - salapärane lill on tuvastatud. Tegemist on valge tooneliiliaga.
Lehmad, eeslid, hobused ja lambad on igal aasal.
Tänane rajaprofiil. Need pikad sirged ei ole lauskmaa, vaid kohvi- ja lõunapausid. Samme kokku 27734.
Jalad on seni hästi vastu pidanud. Sääremarjad on kergelt tundlikud ja peale pause on keeruline jälle liikuma saada. Ilmselt pean suve jooksul loobuma ka paarist varbaküünest. See pole minu jaoks uudis, omal ajal, kui veel jooksumaratonidel käidud sai, oli see iga kevadine teema.
Praegu on ilm täiesti tuuletu ja taevas sinine. Homne ilmaprognoos lubab taevast alla pussnuge.
Ma ei tea, mis sest saab.
K, 12.04. 19km Serdio – Pendueles (reaalsuses taksoga 30km Serdio-Llanes)
Nii, enne kui ma tänase päeva juurde asun, veidike veel eile õhtusest draamast. Olime siis lõpuks väikse ringiga( sellepärast, et me otsustasime valida lühema raja) oma majutusasutusse jõudnud, kui paari tunni pärast Kalveri kõht andis tunda, et täna tuleb ikka veel midagi hammaste taha saada. Kuna meie ööbimispaigas pakuti ainult hingehinna eest (8€ nina pealt) hommikusööki, siis tuli ette võtta 800m teekond alla Serdio külla, kus asub ainult üks kõrts. Seal ei olnud pangaautomaati, isegi mitte naati. Polnud ühtki poodi, ühesõnaga, miski polnud linna moodi. Aga, seal oli televiisor, kõrtsi seina peal, ja televiisorist hakati näitama jalgpalli. Siis meenus Kalverile, et just eile (ja täna ka!) oli eluliselt tähtis jalgpalli MM (loe: mõmm-mõmm) või jumal-teab-mis valikmäng ja koheselt võeti vastu otsus, et me jääme seda mängu vaatama, sest meie majutuskoha toas olevast tikutopsi suurusest telekast niikuinii seda mängu ei näidata. (Vahepeal sain Kalveriga kontakti ja ta kommenteeris, et tegemist on Champions League mängudega) Ma põhimõtteliselt tukkusin kõik see paar tundi seal kõrtsilaua taga. Üksi ei tahtnud ka koju tagasi minna, esiteks seal võisid tee peal olla igasugu koerad ja muud loomad, ja teiseks ma oleks jäänud muretsema, kuidas Kalver läbi selle pilkase pimeduse tagasi jõuab. Muidugi polnud mul aimugi, kas meie ööbimiskohas pannakse mingi hetk lihtsalt uksed kinni ja kuidas me siis üldse sisse saame jne. Ühesõnaga tegin vaikimisterrorit ja kruttisin kogu see aeg telefonis facebooki. Kõige krooniks tegi mind rahutuks saabuva päeva ilmaprognoos ja asjaolu, et meil ei olnud järgmiseks päevaks mitte mingit plaani, mis ei ole üldse minu moodi.
Kalveri ” ma ei liigu siit mitte kuhugi” nägu eile õhtul külakõrtsis.
Hommikusöök kahele 16€ eest
Vaade toaaknast hommikul.
Jõudsingi tänasesse hommikusse. Olime oma ööbimispaiga ainukesed külalised sel ööl. Hommikusöögi olime tellinud kella 9ks. Kuna matkal olles me äratuskella ei kasuta, siis olin 8:40 ärgates kella vaadates täiesti üllatunud. Esimese asjana vaatasin oma ilmaäppi, mis kinnitas, et väljas sajab. Ronisin voodist välja ja lükkasin akendel luugid eest. Siinkohal tahaks teha kaebuse sünoptikute kohta: Inimestelt on võetud viimnegi lootus. Vanasti ikka võis arvestada, et ilmaennustajad eksivad oma prognoosiga. Viimasel ajal ennustatakse ainult täppi. Vihma kallas ja puud ning põõsad olid tormituules lookas.
Läksime alla hommkusöögile ja kohe sain vastu näppe, kui ütlesin majaperenaisele, et täna on nii halb ilm.
Olen ise turistidele sarkastilisi märkusi teinud, kes kurdavad, kui Nerjas on vihmane ilm, et kui neile meeldib kõrbes käia, siis Aafrika ja Sahhaara kõrb on meilt põhimõtteliselt kiviga visata - ei pea Lõuna-Hispaaniasse tulema. Andaluusias on viimased kaks aastat tulnud rekordiliselt vähe sademeid ja veevarud on ammugi miinimumi peal. Selgus, et ka põhjas ägatakse veepuuduse käes. Senised vaimustavad ilmad olla täielikult ebaharilikud ja silmapiirile jääv Los Picos de Europa peaks sel ajal veel täielikult lume all olema ja suusahooaeg täie hooga käima. Kokkuvõtteks võtsime vastu otsuse, et me ei pea kellelegi midagi tõestama ja me ei otsi lunastust läbi matkal kogetud kannatuste, vaid oleme väljas puhtalt lõbu peal ja lähme otsemat teed esimesse asustatud paika ehk tsivilisatsiooni - Llanes’esse. Otsust vastu võtta oli oluliselt lihtsam, kui teostada. Ses kauges külas ei olnud välismaailmaga mitte mingit ühendust. Ei bussi, ega rongi. Perenaine ajas meile kusagilt takso välja, lisades veel ühe pirni, et tavaliselt kasutavad seda teenust teel olevad vanemad prouad, ja selle 30 km eest maksime 60 eur. Rohkem, kui Nerjas küsitakse 65km kauguse lennujaama transfeeri eest.
Pildid tänaselt teelt
Siin kusagil tuhisesime mööda ühest rändurist.
Ilmselt siin kusagil me ületasime ka Astuuria piiri ja lahkusime Kantaabria maakonnast. Ei mingit pidulikkust või puhkpilliorkestrit.
Kui see nüüd on Penduelesi kirik, siis siia külla oleksime pidanud täna jõudma.
Esimese plaani järgi oleksime pidanud seda ainult otse läbi minnes läbima ja mere äärde polekski sattunud.
Hotell Montemar, 82€, võttis meid kenasti kohe vastu, kuigi kell oli alles 11 hommikul ja check in algab neil ametlikult kell neli õhtul. Kuna aega oli, võtsin hotellis interneti ette ja otsisin meile peenemaid söögikohti? Hotelli vastas oli 12€ päevapakkumisega restoran La Provenzal, kus menüüs kõnetas mind kohe kohalik Astuuria supp. Koos meiega sattus sinna veel üks saksa perekond. Nemad olid samuti külma saanud ja palusid kelnerilt joogiks midagi soojendavat ja siis nägin oma enese silmaga, kui kelner tegi järgmise joogi: viski klaasi valati vaba käega, nii 100ml? valget veini, sellele lisati pakike tavaliselt kohvi juurde pakutavat 7g? suhkrut ja seejärel vusistati kohvimasinast kuuma vahutavat piima sinna otsa. Klaas asetati alustassile ja viidi lauda. Kelner nimetas seda jooki minu enda kuuldes: vino el vivo. Krabasin kohe telefoni ja googeldasin ja no, sellist imeasja mina ei leia. Võib-olla olime uue trendi loomise tunnistajaks.
Hotell Montemar, 82€, võttis meid kenasti kohe vastu, kuigi kell oli alles 11 hommikul ja check in algab neil ametlikult kell neli õhtul. Kuna aega oli, võtsin hotellis interneti ette ja otsisin meile peenemaid söögikohti? Hotelli vastas oli 12€ päevapakkumisega restoran La Provenzal, kus menüüs kõnetas mind kohe kohalik Astuuria supp. Koos meiega sattus sinna veel üks saksa perekond. Nemad olid samuti külma saanud ja palusid kelnerilt joogiks midagi soojendavat ja siis nägin oma enese silmaga, kui kelner tegi järgmise joogi: viski klaasi valati vaba käega, nii 100ml? valget veini, sellele lisati pakike tavaliselt kohvi juurde pakutavat 7g? suhkrut ja seejärel vusistati kohvimasinast kuuma vahutavat piima sinna otsa. Klaas asetati alustassile ja viidi lauda. Kelner nimetas seda jooki minu enda kuuldes: vino el vivo. Krabasin kohe telefoni ja googeldasin ja no, sellist imeasja mina ei leia. Võib-olla olime uue trendi loomise tunnistajaks.
Kalver on nii rõõmsa näoga, sest ta just on astunud sügavasse porilompi, küsides klassikaliselt: kuidas ta nii sügav oli?, kui see juba kaugele täiega sügav paistis. Meil on seljas praktiliselt kõik, mis meil kaasas on ja ikka on külm.
Tunnistan ausalt, ma kruttisin neid pilte veidi heledamaks, sest päriselt ka ei olnud nii tume, kui mu udupeen iphone tegi.
Tahtsime täna ilma tõttu lühemat matka teha, aga välja tuli nii agu ikka. Ilm oli ilus ja 16km matk kujunes ligi 19 kilomeetriseks. Aga ma ei kurda, tänane teekond oli jälle vaimustav ja ilm oli üle ootuste super. Sel hommikul ärkasime äratuskella peale, sest prognoos lubas kella 12st tugevaid tuuleiile ja alates 14st vihma. Tahtsime hotellist kell 8 liikuma hakata, et enamvähen hea ilmaga järgmises peatuspaigas kohal olla. Ma olen nii tänulik, et me ei pidanud tänasest rajast ilma tõttu loobuma.
Hommikul esimese külakese nimi, kuhu jõudsime tegi Kalveril kohe tuju heaks.
Õige pea keerasime maanteelt ära ja algas omeline rannikuäärne rada.
Enamasti olime kõrgetel kaldapealsetel, kuid vahel laskusime alla randadesse.
Rannikuäärsed aasadel karjatatakse peamiselt lehmi ja kõik teed on piiratud elektrikarjustega. Postideks kasutatavatest pajuokstest oli nii mõnigi lehte läinud.
Noor üksik tütarlaps tuhises päris hirmsa hooga meist mööda ja need kaks vanemat daami läksid möödusid meist, kui me hobusega juttu ajasime. Pärast jäid jälle nemad millegist pilti tegema ja jäid meist maha.
Tänased loomad.
Hobune tuli huviga ligi ja oli üsna pettunud, kui meil midagi head talle pakkuda ei olnud. Sai ainult pai.
Ja tänased linnud. Uhked kuked ja üks ainus kana.
Ja kannikese moodi lilled. Neid oli mulle võõra lehega ja teises kohas jälle täitsa tavalisi, mida Eestiski niiskemates kraavides kohata võib.
Kohati teeääred lausa sinetasid.
Veel üks tuttav - kress on siin ka kohalik tegelane.
Kalver palus pilti sõnajalaõiest. See valge mütsiga.
Tänaseid vaateid.
Ja kirikuid.
Kloostrivaremed
Navese küla kiriku juures oli tavalise elektriposti külge klammerdaja klambritega kinnitatud A4 paberil kuulutus, et üks 92a leskproua Aurolia on eile surnud. Proual oli 5 last ja terve trobikond lapselapsi, kõik nimedega kuulutuses välja toodud. Nende seas oli mainitud ka poliitik Pedro Sanchez. Proua matused on 15. kuupäeval. Niikaua, kui mina kuulutust lugesin, avastas Kalver, et see sama post on tihedalt varasemate kuulutuste klambreid täis pikitud, millest ta tegi loogilise järelduse, et tegemist on neetud külaga, et siin nii palju inimesi sureb. Kohe järgmise nurga taga oli külaplats, mille ääres lausa kaks Sideríat, ja jälle tegi mu tark mees järelduse, et kui neil siin nii palju inimesi sureb, siis võib ühele päevale ka kaks matust sattuda, mille tõttu ongi vaja kaht kõrtsi peielaudade tarvis.
Kalver uurib juba järgmist teele jäävat kabelit. Kabelist tuli välja must kass…
Jõed on siin vett täis ja aeglase vooluga. Täna kala ei olnud. Üldse. Võrke ka mitte.
Kõrgete postide otsas olev ait on iga majapidamise juures kohustuslik.
Tänase sihtpunkti siderías tellisime kohalikku jooki. Kalver maitses ja imestas, miks nad küll nii halba jooki teha tahavad. Ikka väga toores ja lahja hapu õunaveini maitsega märjuke. Kõrts oli rahvast täis ja kõik jõid siidrit. Ilmselt harjumise küsimus. Sellistest peenetest vurtsumasinatest lasti endale siidrit klaasi ainult lonksu kaupa. Masin tegi päris korralikku lärmi ja kui mina esimese hooga ligi pool klaasi täis suristasin, pöördusid kõigi pilgud mu peale. Harjutame edasi.
R, 14.04. 13km, (tegelikult 19km) Nueva – Ribasedella, hotell Don Pepe 64€
Enne, kui täna hommikul teele asume, on mul veel üks tund aega kirjutada eileõhtustest sündmustest. Päev ju ei lõppe majutusasutusse jõudmisega, vaid tegelikult alles siis minu kannatusterada algab. Paar kuud tagasi, kui rännakut planeerima hakkasime, koostasin meile igapäevase marsruudi distantsiga mitte üle 20km, sest Portugali teel saime aru, et just selles punktis lõppeb lõbu ja algab piin. Teekonnal olles peab arvestama ka majutusasutuste olemasoluga. Kuna minu jaoks on väga oluline, kuhu ja mis seltskonnas ma õhtul külili keeran, siis nö palverändurite albergid ehk ööbimispaigad minule ei sobi. Ma lihtsalt ei taha oma rännakuelamust võõraid, norskavaid ja noh, ma ei hakka siinkohal välja ütlemagi, mis kõik veel inimeste juures iseloomulik võib olla, täis magamisruumides rikkuma hakata. Ja võtan täielikult teadlikult selle riski, et mul jääb üks oluline kogemus, mis palverännakul olemise juurde kuulub, saamata.
Paar nädalat enne teele asumist hakkasin broneerima meile hotellikohti, kuni ilmaprognoos mind minu plaanides kahtlema pani, sest täiesti teadlikult sooviksin ära hoida ka selle kogemuse, et me kusagil vihmas ja külmas tuules sampsides haigeks jääme ja sellega oma matkale enneaegse lõpu leiame.
Nagu juba teame, ilmaennustajad kipuvad õigust rääkima ja viienda päeva hommik tervitaski meid mõnusa rajuilmaga, mispeale taksosõit tundus ajavõit. Ja kui juba vihmase ilmaga kusagil konutada, siis mina eelistasin tsiviliseeritud paika, sooja hotellitoa ja mis peamine, sooja vannitoa, vanalinna restoranide ja poekestega. Selline haak lõi meie marsruudi peapeale. Eile Llanesest astuma hakates, oli ilmaprognoos pehmelt öeldes halvaendeline, alates keskpäevast lubati tormi iile ja kella kahest lõunal vihma. Seetõttu tegin plaanidesse muudatuse ja valisin päevateekonna teepikkuseks 16km, mis osutus 19kilomeetriks ja teekonda alustasime varakult, et enne vihma kohal olla. Ühtäkki jäi Kalver teel seisma ja teatas resoluutselt: ma ei soovi enam astuda mitte ühtegi teie poolt pakutavat kilomeetrit, ei võta suu sisse iva teie poolt pakutavat toitu ega maga silma täitki teie poolt pakutavat und ja - ööbime väljas! See igapäevane kilomeetritega vassimine on ületanud juba igasuguse piiri!
Hotellis, mis oli jälle puhas luksus, hakkasin siis tänase päeva distantsi paika panema. Kulutasin selleks tunde ja tulemuseks jõuame täna täpselt sinna, kuhu mu esialgse plaani järgi jõudma pidime, sest on valida kaks varianti, kas minna 12km Ribasedellasse või 26km kaugemale, sest vahepeal lihtsalt ei ole ühtegi Booking.com majutusasutust. Võiks ju arvata, et mingid kohad ikkagi on, aga mina ei hakka oma magamispaiga osas riske võtma. Nüüd siis hakkame varsti astuma, sest kell 12 visatakse meid siit välja ja karta on, et järgmisse hotelli meid enne kolme ei oodata. Loodame, et antakse vähemalt seda 20m/s tuult, mida Windy äpp praegu rannikul lubab.
Hommikusöögiks on kohalikel kombeks käia külakõrtsis ja pista põske üks selline bocadillo. Kaks võileiba, kaks kohvi ja kaks chupitos de cocnac maksis meile koos jootrahaga 10€. Meie udupeenes hotelli restoranis oleksime pidanud maksma 12€ nina pealt..
Jõudsime Ribasedellasse 17:40 olles olnud täpselt 6h teel ja läbinud 19km. Teeviit Nuevase külas, kust me hommikul alustasime, näitas teekonna pikkuseks mööda autoteed 10km. Siiski ei saa seekord süüdistada ainult camino äppi, me ise tegime teadlikult haagi sisse. Esialgu olime (khm - mina olin) tõesti planeerinud tänaseks teekonnaks 13km.
Kirikus hakkati parasjagu matusetalitust pidama.
Spordijoogi valmistamine enne teele asumist.
Camino äppi järgi pidanuks see olema 12km, kuid tundes meid panin kohe ühe kilomeetri julgelt juurde.
Tänased esimesed lilled olid ülased.
Tee viis jälle kirikust kiriku juurde.
Siin mäe otsas saime aru, et nüüd läheb tuuliseks ja pakkisime end korralikumalt sisse.
Kiriku kõrval täitsa tavaline hispaania surnuaed.
Põhjas armastatakse ia maju oluliselt julgemalt värvida.
Siin külas elab ilmselt üks kivimaalija.
Olime astunud juba 5km, kui rada viis meid ühele kitsale külateele, mida mööda vuhas ebanormaalselt palju autosid. Lisaks hispaania numbrimärkidele, tuhises mööda ka saksa ja prantsuse numbritega autosid. Juba jõudsime arutada, et no, saame näha, mis atraktsioon selle tee lõpus olema saab, kui rändurite kollased nooled näitasid, et meil tuleb hoopiski teelt ära vasakule pöörata. Võtsime siis Googel Maps’i lahti ja vaatasime, mis imet selle maantee lõpus näidatakse, et sinna selline tung on ja saime teada, et seal asuvad Bufones de Pría - looduslik vaatamisväärsus, kus lubjakivise pankranniku sisse on meri ja vihmad uuristanud korstnate taolised lõõrid, millest tormise mere korral vett välja pritsib. Tormi täna oli ja kuna meie distants pidi täna olema häbiväärselt lühike, me ei kahelnud hetkeksi, et lähme seda asja vaatama. Google Mapsi andmetel asus vaatamisväärsus 1,7 km kaugusel, mis tähendanuks meile 3,4km lisapikkust tänasele teekonnale.
Selle sama möllu juures suubus merre jällegi armas rahulik jõgi.
Tänane lõunasöök.
Kalver leidis, et need lillepotid sarnanevad meiega. Tekitasin arutelu, et kui meie paneme pea kõikidele teel kohatud ränduritele nimed, siis kuidas nemad meie tandemit oma vahel nimetada võiks. Me ju kohtume pea iga päev, kuid ega me ei tutvu nendega. Nimed saavad nad näiteks rahvuse või väljanägemise eripära järgi. Kalver pakkus, et meid kutsutakse sarnaste mütside pärast Tipp ja Täpp. Kust peaksid välismaalased neid tegelasi tundma? Vot, need lillepotid olla tema meelest ka nagu Tipp ja Täpp, järelikult teatakse… Mina pakkusin, et meid võiks kutsuda - Team Estonia. Keegi ei küsi kunagi, kust me pärit oleme. Korra Kalver ise ütles sakslastele, et me oleme Eestist, mille peale öeldi, et me näeme, jah.
Raske on pildis tänast tuule tugevust edasi anda.
roosade õitega on nagu Eesti piimanõgese kohalik variant.
Need roosad õied on ka tuttavlikud. Ma vabandan, kui piltide kvaliteet kehvake on. Taimed kõikusid tuules ja mina ka.
Ühel võsastunud kraavi kaldal jõudsin just kommenteerida, et looduse maastiku järgi võiks siin metsmaasikaid kasvada ja palun, õige varsti nad olidki platsis.
Vana maasikakasvataja, leidis kohe esimesed marjad ka üles.
Lisaks näidati täna lambaid,
eesleid,
ja lehmi.
Ribasedella on jällegi väike sadamalinn. Kahjuks seda Astuuria üheks kauneimaks rannikuäärseks külaks nimetatud linnakest me vaatama ei jõudnud. Terve päev vastu tuult pressides oli meid ära väsitanud.
L, 15.04. 21km Ribadesella – Colunga, hotell Mar del Sueve, 65€
Vabandan kohe nende ees, kes on juba harjunud õhtul meie päevasündmustest osa saama. Täna juhtus nii, et toidupood oli otse meie ööbimispaiga kõrval ja ahvatlus lihtsalt snäkkida ja teleka ees vedeleda, tundus vastupandamatult ahvatlev. Nüüd siis peale eilse EFTA auhindade jagamise kordust hakkan kribinal tänaseid elamusi kirja panema. Ainus aga on selles, et minu tahvel hakkab kohe tühjaks saama ja millegipärast ta on otsustanud, et juhtme otsas olles klaviatuur enam minuga koostööd ei tee. Seetõttu võib juhtuda, et saan oma lugudega valmis alles hommikul. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli jällegi vaimustav päev. Tagant järgi veel eilsele päevale mõeldes, minus ikka tekitab pöörast vaimustust, kuidas elul lihtsalt minna lastes, saad kogeda midagi hoopis huvitavamat, kui mingit kindlalt ette planeeritud ja ära korraldatud rada pidi liikudes.
Ahah, juba tuleb nõudlikelt lugejatelt märkusi. Teen ruttu salvestuse, muidu kaotab see viimane % akut läbi saades mu kiiruga kirjutatud read ära.
Ja nii oligi. Vahepeal kurtsin tahvlimuret lastele ja esimese asjana küsiti minult, kas ma restarti olen teinud. Ma olen vist tõesti nende jaoks kiviajast pärit.
Eilsest siis veel jäi jutt pooleli. Kui vihma poleks tulnud ja meie eilne rada oleks kulgenud planeeritult 20km marsruudil Barros-Ribadesella, siis me poleks seda haaki bufoonide juurde teinud ja sellest oleks tuline kahju olnud. Loodus on ikka võimas.
Nii 15% akut, annan nüüd minna. Imede ime, täna oligi ainult 21 km, nii nagu lubatud sai. 6,5h teel. Päeva lõpuks tehtud 30300 sammu. Ilm oli täiesti pilves, aga oluliselt vähem tuuline. Oli päris tuuletuid metsalõike ja tuulisemaid rannikupealseid, oli üks päris ränk tõus, keset võpsikut, kus midagi vaadata ei olnud, kuid enamasti ikkagi maalilised vaated igalpool.
Jõgi suubumas vaikselt merre.
Teine ojake seevastu kubises konnakullestest.
Suur osa teest kulges lehmade vahel kõrgel kaldapealsel.
Ja siis ikka edasi.
Saime kahele ponile oma eilsest lõunasöögikohast kaasa võetud saia pakkuda. Mul jäi hing piinama ühe hobuse pärast, kes nii ilmselgelt meie käest head saada tahtis ja kahetsesin, et olin tookord oma hommikusöögist alles jäänud saia juba Llanese linnatänavatel tuvidele pudistanud, kuigi nemad on ka muidugi jumalalinnukesed ja taevas näeb, et hobustel siinsetel karjamaadel küll nälga näha ei tule.
Tegelikult pakkusin oma saia juba eile kohatud lammastele, aga nemad panid kõik minu hüüdmise peale plagama. Ma küll proovisin nii ilusti, Krõõda moodi, heleda jaalega hüüda - ei osanud need hispaania lambad eesti kultuurist lugu pidada.
Täna kohtusime mitmel korral ühe prantsuse paariga. Kord möödusid nemad meist ja siis jälle meie neist. Kõigepealt nägime neid ühes maantee kõrtsis. Kui meie sisse astusime, nemad just olid lahkumas. Oligi täpselt nii nagu mulle üleeile eilset matka planeerides tundus. Kui me oleksime tahtnud eile pikema distantsi teha (ilma vahehaagita), siis lihtsalt polekski sellel lõigul ühtegi majutusasutust peale paari albergi olnud. Esimene külakõrts oli alles 10 km peale Ribadesellast astuma hakkamist. Poest rääkimata. Sellest kõrtsist astuvad vist kõik rändurid läbi. 20 minuti jooksul, mis meie seal ehk olime, astus sisse 10 rändurit koos meiega. Kes võttis õlut, kes kohvi, röstitud saiad serrano singiga läksid ka hästi.
Ikka aasad ja lehmad.
Ühes külas oli palju aiamaalappe. Nagu näha, muld on viljakas. Kartul oli väga ilus, hernes juba õitseb, ainult uba oli halvasti üles tõusnud. Ei tea, kas nad ikka järgivad külvates Maalehest juure- ja lehepäevi.
Aialappidel toimetavad reeglina vanemad inimesed.
Selles külas elab väga hea kunstnik. Päris uhked seina maalingud olid.
Ja ikka edasi.
Valged tooneliiliad olid täna tegijad.
Maalilised vanad aidad.
Millest nii mõnedki on tänagi kasutusel. Oleme näinud täpselt samasuguseid päris uusi ehitisi ka.
Üks ja ainus äiatar.
Minu sõnajalaõis ❤️. Proovi siin ilusat kaadrit saada…
Üsna teekonna lõpus oli terve trobikond käpalisi.
Täna oli rada tihti kõrgete kraavise sees, kraavi küljed olid kui vertikaalaiad täis erinevaid taimi ja õisi.
Õunapuuaiad ja siider käivad siin asja juurde.
Jõudsin pildi tegemiseni alles siis, kui kõhud juba täis olid.
P, 16.04. 18km Colunga – Villaviciosa, hotell Casa España, 55€
Ahjaa, telliti veel ülevaadet villidest, mustast pesust ja kannatustest. See jääb siis homsesse, sest akut on jälle 2% ja tahvel lõpetab selle peo siin kohe ära.
Tänane reljeef
Senistest etappidest kõige igavam, kilomeetreid tuli jälle täpselt nahu lubatud, 18km ja teel olime 4h. Samme 25400.
Oleme loobunud hotellide hommikusöökidest, sest reeglina pakutakse seal ainult marmelaadiga saia, paremal juhul on sink ja juust ka, ning halba kohvi. Hinnad on varieerunud 8-16€. Kohalikes kohvikutes saab reeglina 10€ eest kahele kohvi, tostada ehk röstsaia vahel juust või sink või mis iganes ja chupito ehk pitsi konjakit. Oñeme sattunud väga koledatesse kohvikutesse, aga ka väga fansydesse nagu täna hommikune Magovi Cafe Colungas.
Kohv joodud ja kahepeale üks tostada ja mina sinna otsa veel ühe croissanti naha vahele pistnud, hakkasime astuma. Ei olnud külast veel kuigi kaugele saanud, kui tagant hakkas kostuma lähenev jutuvada. Tagasi vaadates oleksime nagu sattunud filmi “Forest camp” Meid jälitas nii kolmekümne pealine matkajate parv. Naersime, et nüüd küll oleme inimestele inspireerivalt mõjunud, et sellised massid meile järgnevad.
Kuna meile meeldib matkata nii, et ei ette ega tahapoole vaadates ei jää vaatevälja ühtki teist inimest, siis esialgu proovisime sammu lisada, kuid peagi oli selge, et me ei jõua neil eest ära minna, nad tulid lihtsalt sellise hooga, et õige pea neelasidki meid alla. Tegemist oli organiseeritud hispaanlaste Camino grupiga, teejuht vuhkis hullumeelse hooga ees ja kogu ülejäänud kamp järel. Kellelgi mingeid erilisi seljakotte polnud, ilmselt nende asjad veeti bussidega ööbimispaikadesse juba ette.
Niimoodi me veetsime nendega terve tänase päeva. Nende grupp venis hästi pikaks, terve tee oli põhimõtteliselt neid täis. Iga kiriku juures oodati teisi järgi ja meie läksime neist mööda ja kui neile jälle start anti, siis lendasid nagu hagijad meile järgi. Olime nagu Iti ja Kusti, keda metsalised taga ajavad. Lisaks möödusime veel eilsest ja veel ühest prantslaste paarist.
Hommik oli veel sompus ja pilvine. Siin on vaade selja taha, esimesel 5 kilomeetril.
Siin kiriku juures saime hispaania rändurite grupiga jälle kokku.
Kel kiire, see läheb ülemist teed pidi.
Ühe nuka taga kõndis meile vastu selline seltskond. Juhteesel tuli otse minu poole, korraks hakkas isegi kõhe.
Otse minu ees keeras külje ette ja võttis pildi tegemiseks poosi sisse. Kui ma edasi hakkasin minema keeras kogu lambakari ümber ja hakkas minu järgi tulema. Tagant tulev karjus pidi neid kepiga tagasi peletama.
Täna oli teepeal ainult kaks asja - õunapuu aiad
ja karjakoplid.
Üks huvitav saarepuu oli ka.
Ja üks konni triiki täis oja oli ka, mis liigitus kindlalt vaatamisväärsuste hulka. Oja läbis mingit suvalist kolme-nelja majapidamisega külakest. Keset küla viis üle oja väike maanteesild ja see tee seal oja ääres oli korralikult kaetud konnalaipadega, nii ika viiekümne ringis kindlasti. Mõned olid juba pärgamendiks sõkutud, teised alles värsked, kärbsed kallal toimetamas. Samal ajal all ojas käis puhtakujuline orgia. Minu lapsepõlves polnud tiiki, ega ma pole ka konnade kohta ühtki dokumentaalfilmi vaadanud, seetõttu tuli selline metsik käitumine mulle üllatusena. Oma naiivsuses ma ei saanud esialgu arugi, mis asju seal aetakse. Tundus nii õudne, kuidas terve kari väikseid konni oli ühe suure kallal, justkui tahaks teda ära süüa ja heldimusega vaatasime, kuidas mõni pisike konn üksinda suure seljas istus. Kuni hakkasime aru saama, et ega konnad ahvid ole, et poegi seljas veavad. Üks armuuimas paarike oli lausa keset sõiduteed oma asju toimetanud ja niimoodi kahekesi koos ka teise ilma rändasid. Samas ojas kümmekond meetrit eemal oli vesi juba paksult kulleseid täis. Meie läksime oluliselt targematena edasi.
Ma ei tea, palju siin pildi peal näha on, need nõlvad olid samuti õunapuude all. Nii kahe nädala pärast ehk võib siin juba päris ilus olla, kui kõik need aiad õitsema hakkavad. Ilm läks selgeks ja soojaks nii, et olime lõpuks jälle päris lühikeste riiete väel.
Kuna täna ei olnud kogu 18 kilomeetri jooksul mitte ühtegi kõrtsi, siis jõudsime päris varakult Villaviciosasse ja istusime kohe esimesse söögikohta maha. Natuke nüüd tõmbame hinge ja lähme vaatama, mis siin küla peal huvitavat vaadata pakutakse.
Peab ütlema, et sel korral ei ole mul matkal olnud mitte mingisuguseid kannatusi. Ei valuta mul jalad, puusast kuni varba otsteni, nii nagu Portugali teel, ei ole mul vaja läinud pahkluu toetamiseks sidemeid, ilma milleta eelmisel korral oleks matk lihtsalt pooleli jäänud, ega paisteta mu jalatallad. Ei teagi, kas abi on sellest, et me teeme ikkagi lühemaid päevateekondi või sellest, et poolteist kuud enne matkale minekut olin ma praktiliselt jalamees. Üks vill õnnestus saada suure varba külje peale uute Salomoni matkatossudega, mis tegelikult on olnud väga mugavad, kuid kasutan neid nüüd igaks juhuks ainult õhtuti. 7 aastat tagasi ostetud Keen matkasandaalid, mis on ikka korralikku vatti saanud ja Kalver pidi lausa kingsepa juures ühte õmblust parandada laskma, on kenasti vastu pidanud ja truult teeninud. Compeed villiplaastrid on jätkuvalt parimad. Proovisin ka mingeid teisi, aga need hakkasid koheselt maha rullima. Compeed ajab endiselt matkamisel ääre alt liimi välja ja tekitab sokkide sisse raskesti eemaldatavaid klompe. Sellega tuleb leppida. Kuna me ei olnud vahepeal aastaid villidega kokku puutunud, siis olin ära unustanud ka varasema villiravi kogemuse ja läksin jälle interneti õpetuse õnge. Nimelt on kusagil öeldud, et vesivilli ei tohi katki teha. Et lausa panedki villiplaastri villile peale ja plaaster ise imab vee sealt välja. Ärge seda viga tehke. Niimoodi sain ma eelmisel korral hiidvilli oma kannale ja seekord Kalveri varbale tekkinud vill paisus järgmiseks õhtuks samuti kaks korda suuremaks. Vill tuleb ikka kohe katki torgata, parem on kui lausa suurem auk sisse lõigata, et kõik vesi korralikult välja tuleks ja alles siis läheb plaaster peale. Kui kuhugi jääb vett villi alla, siis homme saate juba uue villiga tegeleda. Minu vill tekkis seekord hiljem ja sain kohe jaole. Plaaster võtab hetkega nii valu kui põletiku villi ümbert ära. Täna veel proovisime Kalverile ennetavalt panna plaastri teisele hellaks muutunud varbale, kuid ta tõdes samuti, et lihtsam on tegeleda juba olemasoleva villiga.
Lisaks jalanõudele on üks olulisemaid esemeid matkal seljakott. Meil on mõlemal Salomon Sky kotid. Minul 38 liitrine ja Kalveril 42. Mõlemad jäävad sellisesse suurusesse, et sobivad lennukis käsipagasina kaasa võtta. Mõlemal on kotis ka veel palju vaba ruumi, sest üleliigseid asju kaasas vedada oleks ilmne rumalus. Nii on ruumi veel igapäevasele toidu- ja joogivarule. Väga mõnus on nende kottide juures, et nad avanevad ka külje pealt, nii ei pea iga kord, kui midagi vaja on, kogu kotti tühjaks tõstma. Lisaks on seal kümme taskut, kuhu veel igasugu väiksemaid asju käepärast panna saab. Neil on ka popikas seljaosa, mis peaks selja ja koti vahele õhku jätma. See funktsioon erilist muljet ei avalda, sest selg on ikka kogu aeg märg.
Riideid peseme käsiti vastavalt vajadusele ja jaokaupa, alati selle arvestusega, et asjad ei pruugi hommikuks kuivanud olla. Täna näiteks olid sokid veel täiesti niisked, kuivatan neid teel olles seljakoti võrktaskus. Kuid pesu ja spordisärgid on seni kenasti igal pool ööga kuivaks saanud. Eile pesin esimest korda ka pikki pükse. Kindlasti ei tasu kaasa tirida raskeid puuvillaseid särke või dresse. Märg puuvillane särk nende tuultega siin võib väga ebameeldiv olla. Olen näinud ka rändureid, kel kogu pestud riidekraam kenasti seljakoti külge kuivama on riputatud.
Pikema juuksepahmaka omanik peab samuti arvestama, et hotellis ei pruugi erilist veesurvet olla. Ma pigem jätan siis sel juhul juuksed pesemata. Föön on olnud seni kõikides hotellides. Samuti voodilinad ja käterätid. Albergides majutudes peab reeglina ise oma linade ja rätikute eest hoolt kandma. Albergide hinnad, mis meie tee peale on jäänud, on praegu 12-17€ inimese kohta. See tähendab, et mehed-naised on segamini nt kümne kaupa toas, magatakse narivooditel jne. Sisse lastakse alles õhtul ja välja aetakse varavalges. Meie ikka tahame magada nii kaua kui un d on.
Tänane rajaprofiil. See viimane tund aega sirget ei ole agoonias maas lebatud. Istusime siis juba kõrtsilaua taga. Unustasin kella seisma panna.
Hommik algas paljulubavalt. Igavesti peen hommikusöök kahele 8.70 eest.
Ja siis hakkasime astuma.
Ausalt öeldes, natuke nagu tüütuks muutub juba. Õunapuuaiad, ojad, külad, karjamaad, õunapuuaiad, ojad, külad, karjamaad…
Iga päev tundub, et kas me eile juba ei olnud siin.
Täna läks rada kaheks. Vasakule siirdus Oviedo tee ja paremale Gijon, kuhu meiegi tänaseks jõuda soovisime. Ainus kaasteeline, keda täna kohtasime, siirdus Oviedosse, peaaegu terve ülejäänud tee olime kahekesi. Õudsalt mõnus võrreldes eilsete hordidega.
Ja siis ikka karjamaad, õunapuud…
Kuni üllatus - pesuehtne sirelipõõsas.
Tee kulges vaikselt üles mäge, kuid midagi hullu ei olnud. Kusagil kuue kilomeetri pärast, olime 75m kõrgusel, kui rada hakkas tuntavalt üles poole kerima. Ma polnud Kalverile julgenud piiksatadagi, et täna me tõusime ühe jutiga 8 meetri pealt 430 meetrile. Ma tegelikult lootsin, et ta nii valusalt järsult ei tõuse, aga tõusis, lisaks sellele kulges enamuses parajat konarlikku rada pidi. Kui olime kolmesaja meetri kõrgusel tegime puhkepausi. Mingeid pinke, isegi mitte parajaid kive tee ääres seekord polnud, nii me istusime lihtsalt keset teed. Õnneks oli mul eilsest üks väike Snickersi šokolaad kotis ja tulema hakates ostsime poest siidrit kaasa. Seal tunnistasin Kalverile üles, et tegelikult on 100 meetrit veel tõusta, jättes igaks juhuks selle lisa 30meetrit mainimata.
Kui juba tippu oled tõusnud, siis edasi minekuks on ainus võimalus alla minna. Selline vaade avanes all olevale orule. Kaart näitas, et meil tuleb see org läbida ja kusagil pidi olema ka tee peale jääv kõrts. Kalver muidugi arvas, et seda ma luban ainult tema petmiseks. Kui kõrts juba paistis ja oli selge, et on ka reaalselt olemas, pakkus tee meile veel võimaluse teha väike haak küla kiriku juurde. Kui sellele tähelepanu juhtisin, siis Kalver küsis, millise tee ta minu arvates ristmikul seistes peaks valima, kui vasakule jääb kirik ja paremale kõrts.
Kirikut ei tea, aga kõrts oli tõesti olemas ja seal saime ka oma päeva kõige teravama elamuse. Meil õnnestus seal veedetud pooleteise tunni jooksul vaadelda ja kogeda üht halvimat võimalikku teenindust ja toitu. See ei olnud ebaviisakas, lihtsalt täielik kaos. Ma ei hakka detailidesse laskumagi, aga seda peab ütlema, kui kellelgi on tahtmist tulla oma eluga Põhja-Hispaaniasse, siis Camino de Santiago Põhja teel vahemikus Colunga - Villaviciosa ja Villaviciosa - Gijon on karjuv vajadus asjalike kõrtside järele. Kui ollakse ikkagi ainus kõrts 25km raadiuses, siis jumala eest, võid inimestele saepuru ketšupiga ka ette anda ja ikka hinnatakse sind kõrgete punktidega. Mul on lihtsalt nii kahju oma kõhust, kui ma sellist õudust endale sisse topin.
Edasi liikudes möödusime hiiglaslikest siidritünnidest. Lisan täiendavalt, ühe aiandushuvilise lugeja rõõmsa äratundmiskommentaari - puhmas vasakus nurgas on suure tõenäolisusega püvilill ja kasvab jõudsalt ka Valgemetsas.
Neile lehmadele pakkusime veel viimaseid saiajäänuseid. Peo pealt nad ei tulnud võtma ja kumbki meie nähes neile nina ette visatud saia ei puutunud. No, ei ole nälga näinud, ma ütlen.
Juba esimese hirmsa tõusu lõpus tunnistasin ausalt üles, et alt orust on vaja jälle üles ronida ja täiesti tõemeeli, eksisin tõusu kõrguse vaatamisel. Lubasin Kalverile oma mütsi ära süüa, kui teisel korral tõuseme rohkem kui 150m, kui tõus muudkui keris ja keris ning olime juba 188m peal, võtsin oma Camino äpi ette ja tõdesin, et lubatud tõus oli ligi 300m. Kalver soovis lisaks mütsi söömisele ka mu sokid mulle sisse sööta. Ma ei saa üldse aru, need tõusud ei olnud tegelikult üldse nii hullud…
Veidike konarlik see tee ju oli…
Kusagil tee peal oli ka albergi reklaam, kuid ajutiselt pidi see kinni olema. Siin on näha, et üksik tuba on 15€, kui oled võõrastega koos, siis 10€ ja õhtusöögi eest tuleb maksta samuti 10€.
Tänane viimane laskumine.
Hakkabki meie rännak lõppema. Koos tänase 11 kilomeetriga täitus täpselt hotelli ees 200km, homme on plaanis veel väike mahakõndimine.
Gijonis merre suubuv río Píles, heal juhul vaid poolde säärde ulatuva veega jõgi, lausa kubises kaladest. Kui uskuda googlet, siis võis tegu olla mingit sorti haugiga. Hooltimata kalarohkusest polnud jõe ääres mitte ühtegi kalameest.
Kui me keskpäeval mere äärde jõudsime laius Gijonis tohutu lai liivarand. Mere ääres puhul hullult tugev ja külm tuul, seega otsustasime esimese asjana asjad hotelli viia ja end korralikumalt riidesse panna. Paari tunni pärast samas kohas randa jõudes, käisid lained juba vastu kaldarinnatist. Kogu liivarand oli kadunud. Nerjas ei näe mitte kunagi midagi sellist.
Me ei olnud sattunud kogu teekonna jooksul mitte ühtegi kirikusse. Täna Gijonis panime küünla. Ei olegi nii paganad.
Väga armas tagasihoidlik praegusel kujul 1955 aastal valminud katoliiklik San Pedro kirik, muljetavaldavate mosaiikseintega.
Kergelt läinud, kergelt tulnud - seekord võib sedapidi öelda. Mul lemmikpäikeseprillidel oli juba pikemat aega see häda, et ühe sanga kruvi kruttis end välja. Kodus on mul selle tagasi keeramiseks väike kruvikeeraja. Nüüd ühel parajalt kruusasel teelõigul ühel hetkel lihtsalt kukkus sang prillide küljest ära ja kadunud see kruvike oligi, käisin edasi ühe sangaga ja leidsin, et põhimõtteliselt on kaks sanga prillide puhul puhas raiskamine.
Elasin sel matkal veel teisegi kaotuse üle. Vanainimesel ei ole ju silmanägemine enam see ja seetõttu kasutan peenemate näomaalingute puhul iminappadega akna külge kinnitatavat 10x suurenduspeeglit. Selle peegliga on selline lugu, et kipun alatasa teda kuhugile akna külge jätma. Nii on neid kaks tükki juba Tartus, üks Norras ja nüüd on üks ka Villaviciosas. Mõlemad olid ostetud Ale-hopist ehk nagu meie seda träni müüvat poeketti nimetame, Lehmapoest, mis nagu tellimise peale täna Gijonis otse palverändurite raja ääres oli.
Teen veel aegajalt varasematele päevadele täiendusi, kui mõni esimese hooga ununenud vahepala meelde tuleb. Näiteks vaatasin tänases Ringvaates konnatalgute lugu ja kohe meenus, et meie kohtasime paar päeva tagasi samuti konni…
Annan veel kerge ülevaate teel kohatud koertest, sest olles ise korralik koerte kartja, oleks ehk teistelgi hea teada, kuidas nendega sel teel on. Nii Portugali teel kui ka nüüd Põhjateel võib koerte koha pealt täiesti vabalt hingata. Ilmselt need rajad on nii tiheda jalgsiliiklusega, et koerad on täiesti apaatsed möödujate suhtes. Haukuvaid koeri võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja teist sama palju lahtiselt ringi jooksvaid. Korduvalt märkasime koeri puhta juhuslikult, sest nad lihtsalt lamavad maja trepil ja ei liiguta rändajate peale kulmugi. Kord kui pildistasin eriti uhket kukekarja, pidin peaaegu teisel pool teed lamavale hiiglaslikule hundikoerale peale tagurdama ja koer ei teinud minust üldse välja. Isegi ei pidanud mind oma kanakarjale ohtlikuks. Üleeile tuli kusagil kõrvalisel metsateel, täiesti kaugel majadest, meie juurde üks eriti sõbralik keskmise suurusega koer, kes oli täiesti ekstaasis meie nägemisest ja tahtis hirmsasti kaasa tulla. Me siis peletasime teda tagasi kõigepealt öeldes: marss koju!, ja: kas sa saad koju!, siis taipasime, et ega ta vist eesti keelest aru saa ja käratasime: ¡a casa!, ega me ei tea ka, kuidas siin koeri koju aetakse. Samal päeval tuli ühe maja juurest meile üks väiksem nähvits ligi ja oli ka päris kurja olemisega. Sellistel puhkudel ma ajan Kalveri ette, et ta pakuks koerale esialgu oma sääri ja kui temast mööda oleme saanud, siis lidun ette ja lasen Kalveril koera a casa ajada. Samas oleme kohanud teel palju üksikuid naisi, kellest kindlasti nii mõnigi ei ole koertest väga suures vaimustusesi ja tundub, et koerad ei ole sel teel probleemiks. Üksi olles ma võtaksin siiski käimiskepi endale ligi.
Hommikul enne hommikusööki põikasime mere äärest läbi, vesi oli jälle kadunud. Võtsin eile õhtul 8.klassi loodusõpetuse lahti ja tegin (üritasin teha) endale selgeks, mis paganama värk nende tõusude ja mõõnadega on. See on ikka ulme, et kuu kisub vett enda poole ja kuna täna hommikul oli kuu loomine siis just täna pidi mõõn eriti suur olema.
Eile kella kahe ajal päeval mäsles siin meri.
Viimane püha hommikusöömaaeg.
Kohe tõmbame sellel nuumamisele jälle kriipsu peale. Olen päris kindel, et mitte üks gramm pole ma selle matkal oldud aja jooksul kaalust alla võtnud. Pigem me saame rääkida lisakilodest. Astuuria köök ei ole kahjuks muljet avaldanud. Proovisime fabada nimelist paksu valgeoa-suppi, mille sisse käivad verivorst, morchilla ehk veel üks vürtsikam vorst ja peekon. Restoranides serveeritakse seda nii, et nimetatud lihakraami on igat ainult üks tükk. Pilt internetist. Reaalsuses on oad ikka suht pudruks haudunud. Põhimõtteliselt maitse poolest meie hernesupp suitsulihaga. Polnud paha iseenesest.
Järgmiseks cachopo nimelist suure pirukalaadset rooga, kus kahe imeõhukese loomalihaviilu vahel on serrano sink ja juust, mis on taignaga ümbritsetud ja kahjuks fritüüritud. Ülipopp kohalikes restoranides.
Järgmiseks vanaema panniroog. See võib olla vorstidega, hakklihaga, mis Kalveri sõnul maitses kui nahata vorst või kalaga, kindlasti on juures kaks praemuna ja kartul.
Igal juhul polnud tegemist dieettoitudega. Kui tellid endale restoranis värske salati, siis saad kausitäie tükeldatud jääsalati, tomati ja kurgiga. Mitte mingit maitsestamist, kõrvale tuuakse oliiviõli ja punase veini äädikas. Võid soovi korral ise maitsestada.
Peale hommikusööki võtsime hotellist seljakotid ja hakkasime raudteejaama poole astuma. Plaan oli minna Astuuria lennujaama, visata kotid sealses hotellis maha ja siis sealkandis veel veidi ringi vaadata. Raudteejaamas pöördusime piletikassasse ja ütlesime, et me soovime minna lennujaama. Piletimüüja pidi oma tooli pealt maha kukkuma. Asturia lennujaama ei lähe rongi, saab ainult bussiga. Tädi hakkas kätega vehkima ja andis meile bussijaama suuna kätte. Meie aga tahtsime rongiga minna, sest rongisõit on palju romantilisem, kui bussiga mööda kiirteed kohale tuhiseda. Loomulikult olin ma end selliseks võitluseks ette valmistanud ja lõin oma trumbi lauale. Teadsin, milline on lennujaamale kõige lähem rongipeatus ja sealt, ütlesin piletimüüjale, me lähme edasi jala. Piletimüüja ei saanud mu mõttest sugugi aru, kuid õlgu kehitades kasseeris meilt 7.60 ja andis kaks mitte midagi ütlevat sõidupiletit.
Lennujaam on imepisike. Täna näiteks saabub kokku 17 lendu. Lennujaama ees oli vaatamiseks välja pandud matkal tihti kohatud kohalik ait. Lõpuks sain seda aita lähemalt uurida ja oma käega katsuda. Ait on tehtud kõrgetele kivijalgadele, mille peal suured paekiviplaadid, ilmselt näriliste eemal hoidmiseks. Üles viival trepil viimane aste jääb tublisti alla poole. Hiired on ju hullud kõrgushüppajad.
1817 aastast pärit. Mis siis et tarbeasi, uksed olid imekaunilt pitsiliseks nikerdatud - nii armas.
Ei jõudnud me seekord Santiago de Compostelasse, selle eest jõudsime Santiago del Montesse. Rännakul ei olegi tähtis kohale jõudmine vaid teel olek. Kuigi rongi oodates me mõlemad tunnistasime, et tahame juba koju, on natuke kahju, et see minemine jälle läbi on.
Sellise ränduri passi saab tellida Eestist Jakobitee Sõprade Seltsist.
Panime järgmise teekonna marsruudi juba paika. Aasta on teadmata.
Ahoi Liina, taimede,lillede ja ka muu huvitava tuvastamiseks ava foto , tee parem hiireklõps ja ripp menüüs on google lens või surch image with google , vali see ja leiadki tavaliselt vastuse pakutud fotode juurest.
VastaKustuta