August 2023 Eestimaal

Papa õpetas pojale enne lahkumist veel mõned eluks vajalikud nipid ja augustikuu teise nädala alguses istusime Tallinnasse suunduvale lennukile.

Lennukitäis eestlasi lendas kurbade nägudega puhkuselt tagasi koju, meie lendasime puhkama. Seega tõmbasime peo kohe lennukis käima.

Südaööl kohale jõudes oli kere natuke hele ja sealsamas lennujaamas oligi päästev R-Kiosk. Kohe saime oma esimese nutiriigi elamuse. Valisime külmaletist salati ja võileiva ning astusime kassa juurde, et tasuda. Olime sel hetkel ainsad kliendid ja müüja oleks pidanud meid kergesti märkama, ometi ladus ta eemal, meist välja tegemata, stoilise rahuga uusi võileivapakke riiulisse. Lõpuks aru saades, et me ei liigu kassast kuhugi, vedas end kohale ja ütles kanges eesti keeles: kassa on seal, viibates kuhugi meie selja taga. Vahepeal oli juba inimesi juurde tulnud, kes kõik ise ilma teenindaja abita oma ostudega hakkama said. Nüüd saime isegi aru, et eelduste järgi oleksime pidanud iseteeninduskassas oma ostu sooritama. Kuus aastat tagasi, kui me Eestist lahkusime oli iseteeninduskassa alles uus teema. Meie puhkuse lõpuks oli selge, et tänasel päeval on hoopis elav inimene poekassas haruldane nähtus. Kujutan ette, et üks juhm Hispaania väikelinna elanik sattudes Tartu Maximasse jätabki ostud sooritamata, sest seal on kogu süsteem iseteeninduse peal. Samas meil ka vedas, R-Kioski inimteenindaja keerutas minu salatikarpi käes ja tõdes, et ta vahetab selle igaks juhuks ära, kuna aegumise kellaaeg oli juba piiri peal. Iseteeniduskassast oleksime suure tõenäosusega hapuks läinud salatiga hotelli jõudnud, kuigi ega see värskem salat ka eriti söödav olnud.

Kohe saime järgmise vaimustava elamuse osaliseks. Niipalju olen ma juba Eestis käinud, et oskan enamvähem Bolti äppi kasutada. Tellisime endale lennujaama ette takso ja sattusime täiesti ägeda taksojuhi peale, kellel oli äärmiselt värvikas nägemus praegu Tallinna kesklinnas toimuvate teetööde ja nende venimise kohta. Kahjuks mu aju oli juba magamisrežiimil, nii ei jäänud mulle see lugu meelde, aga oli väga huvitav kuulata. Tagatipuks kinkis taksojuht meile kohale jõudes tahvli šokolaadi. Ulme.

Hommikuks olime kutsutud kohvile Elli juurde. Siit algab seeria: tegemata fotod. Seda postitust kirjutama hakates selgus, et kuigi ma laadisin siia üles üle 40 foto, olen oma telefoni pidevalt kotis hoidnud ja paljud olulised hetked on jäänud pildile jäädvustamata. Igal juhul tervitame siinkohal Tiina ema Ellit, kes oma kuldsetes kaheksakümnendates on suurepärase tervise juures ja lennupiletid Hispaaniasse on selleks talvehooajaks ostetud. 

Järgmiseks istusime Tartusse viiva bussi peale, et võtta sealt kolmeks nädalaks auto ja tõsta peale juba varakult Bambusaga Tartusse saadetud veinikastid.

Edasi viis tee juba koos Külliga jälle Tallinnasse tagasi, et külastada nende lapsepõlve sõbra Alveri peret. Pilt jälle tegemata, küll aga sai pildile peremehe uhke sõiduvahend.

Järgmisel hommikul põrutasime Pärnusse, kus käisime külas Marionil ja Andresel, kes samuti Nerja eestlaste hulka kuuluvad ja suviti Audru kandis lambaid peavad. Pärnu oli augustikuu alguse kohta väga vaikne. Järjekordne Bolti takso oli küll eilsega võrreldes nagu õudusunenägu. Taksojuht ilmselt suitsetas autos igal puhkehetkel ja auto oli nii must nagu veetaks sellega küttepuid või kariloomi. Pidime sõitma linnast välja Paikusele ja pidin ennast korralikult kokku võtma, et mitte iiveldama hakata. Õnneks oli taksojuht jällegi värvikas kuju, tõsine poliitik, ilmselt EKRElane. Siunas Kaja Kallast ja uut planeeritavat automaksu. Meie oleme ammugi Hispaania automaksuga harjunud ja peame seda täiesti mõistlikuks. Kalver üritas oma vaateid seal selgitada ja ega ta kuhugi jõudnud. Inimesi ei olevat linnas aga selle pärast, et soomlastel algas juba kool. Veel eelmine nädal vedanud ta ainult soome kliente. Vaesed nemad.

Paikuselt liikusime edasi Audrumaile, kus Andres ja Marion lambaid peavad. Küsimusele, palju neil lambaid on ja saime vastuseks, et üheksa vist. Samas lugesin mina sel hetkel neid juba üle kahekümne kokku ja mingi punt pidi veel kusagil eemal olema. Selgus, et lambad on need, kellel on nimi ja kes talve üle elavad. Teised on vastu kevadet sündinud ja realiseeritakse samal sügisel. Kibe tõde - igal lambal on oma Mihklipäev.

Paari päeva eest oli marutuul, mis kogu Eestimaa oma autod parkimismajadesse hirmutas, Pärnumaal pahandust teinud.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Saaremaa poole, kus toimus Nerja Eesti Seltsi asutajaliikmete kokkutulek Terje ja Rolandi armsas suvekodus.

Sättisin oma telefoni kolme sekundilise viivitusega pilti tegema, et kõik korraga peale jääks ja tuhisesin ise ähmiga valesse kohta. Vähemalt Kalver ootas mind teisele poole. See oli ka ainuke jahe ilm Eestis sel augustikuul. Lisaks mu oma sulejopele pidin ka Kalveri vesti endale selga toppima. Lapsed olid meid oma jaheda juulikuise Eestimaa tripiga ära hirmutanud. Kõrvus kumisemas Margareti sõnad: Sul on seal kogu aeg külm, pakkisin kaasa ainult talveriided. Edasi olid kõik päevad üle 20 kraadi soojad ja minul oli kaasas, nii igaks juhuks,  ainult üks kleit.

Saaremaa on maaliline. Peegelsile meri.

Kiviaiad.

Imeline Karja kirik oma lihtsuses, kuid samas suurepäraselt säilinud skulptuuride ja lae maalingutega, mis jutustasid kaugetest aegadest, tasub kindlasti külastamist.

Triigi sadam. Kahjuks mu kaamera ei suuda anda edasi seda veepinna värvikirevust, mis meenutas lapsepõlvest pärit merekivikese komme- roosad, rohelised, sinised, kollased ja lillad toonid. 

Mehed putitasid paadimootori käima ja läksid kalale. Nagu neid eelnevalt hoiatati, kala ei olnud. 

Perenaine saatis meid merele kahte tormiga jalga lasknud paadisilla plaat-elementi otsima. Leidsimegi nii ehk saja meetri kauguselt ranna äärsest võpsikust.

Veerand tunni jooksul nägime vähemalt kaheksat langevat tähte. Minu suurim soov on tänaseks juba täitunud.

Saaremaalt siirdusime edasi Viljandisse. Peatusime põneva arhitektuurilise lahendusega Viljandi Park hotellis.

Olen siiani Viljandis käinud ainult läbisõidul. Seekord jalutasime kesklinnast Paalalinna. Suvine Viljandi on väga armas ja oli ka väga armas taaskohtumine Anneli ja Mati perega.

Hommikul liikusime edasi läbi Halliste surnuaia Tartusse.

Mamma ja papa said lõpuks jälle oma pisitirtsu kätte.

Papaga tehti veidi ka remonditöid. Meie peres oskavad kõik naised kruvikeerajat käes hoida.

Õhtul tegime ootamatu välkvisiidi sõprade Tiina ja Marguse juurde, kelle elu on arenenud parasjagu oma kodu ehitamise etappi. Alles nad jagasid näoraamatus värskemaid pilte koos kommentaariga, et kogu oma vaba aja veedavad nad objektil. Läksime siis vaatama, kas on tõsi. Oligi. Jõuluks loodetakse sisse saada. Mõned päevad hiljem läksime kõik koos veel ühistele Päikese tänava sõpradele külla. Pilt jäi jälle tegemata.

Seejärel liikusime edasi maale ema-isa juurde, kohtusime üle pika aja tädi Ene ja Külloga ja üle kuue aasta saime jälle vikativart käes hoida, kui jõe äärset luhta maha võtsime. Sadu aastaid on meil maal jõe käärus käsitsi heina niidetud. Maa on nii soine, et masinatega peale ei saa. Esialgu niideti loomade tarbeks, hiljem, kui loomapidamine kadus, lihtsalt, et võsa selga ei kasvaks. Nüüd on noorperenaine ehk minu õde Reet majapidamist üle võtmas. Kaks suurt tiiki on juba kaevatud ja kuivenduskraavid tulemas, et lõpuks saaks masinate jõul niitmistööd tehtud. Suurima elamuse sain seal samas tiigi ääres kahte jäälindu kohates. 

Kaariga käisime ekskursioonil tema  kodukandis. Täiesti esimest korda sattusin Luke mõisaparki.

Tõravere observatooriumi juures toimetas kuukulgur-robotniiduk.

Samal ajal oli meil Nerja kodus justkui pioneerilaager. Mannil oli Eestist külas lapsepõlve naabriplika Marta ja Hannal ja Birkol olid külas oma sõbrad. Kogu seltskond elas meie juures. Lõpuks ometi leidis ka meie bassein kasutust. Meie ise ei käi seal praktiliselt mitte kunagi. Eks ole juba käidud ka.

Eestis jätkus meie tuur Karilatsi ökofestivaliga. See kohe meie maakodu külje all aset leidev laat on üks minu lemmikuid, kuna seal müüakse ainult tõelist kohalikku toidukraami ja käsitööd. Kuna mul polnud kahjuks mitte midagi vaja, siis ostsin lihtsalt ühe ägeda kadakase pannilabida. Nii jäi praktiline mälestus Saaremaast kui ka ökolaadast. Loomulikult ostsime ka õlut ja kalja, sinki, kohupiimasaia ja suitsurääbist ja peipsi tinti.

Üks minu suur unistus oli Eestis seenile minna. Lõpuks sain ka metsa. Ega meil oma metsa enam ei olegi. Ainult noorendikud on jäänud, kuid meie kandis lubavad naabrid lahkesti kõiki seenelisi sisse. Kahjuks see mets oli surnud. Kooreürask on teinud tõsist laastamistööd. Järgmisel päeval sõitsid metsatöömasinad kohale ja tänaseks enam ei ole minu lapsepõlve metsa. Natuke on kurb, kuid loomulikult saan ma aru, et metsa kasvatataksegi puidu saamiseks. Kuid veel kurvem on, et sel metsal lasti enne hukka minna.

Mina korjan ainult kukeseeni. Pilvikud ja puravikud jäid rahulikult maha.

Tänavu tundub pohla-aasta olevat.

Järgmiseks läksime Palojärve äärde. Oli juba õhtune aeg ja peale meie oli hetkel seal veel ainult üks pere ja õhtuvaikuses kõlas Lõuna Eesti metsajärve ääres ainult puhas hispaania keel. See oli Hispaania-Eesti segapere. Muidugi ma ei hakanud küsima, et kuidas ja kust kandist. Ma olen ikkagi eestlane. Keele puhtuse järgi võin öelda, et nad ei olnud Andaluusiast. 

Kalver ei pidanud paljuks külmas ja pruunis läbipaistmatus vees ujumas käia.

Järgmisel päeval külastasime esimest korda Maanteemuuseumi, mis meie maakodust kiviviskekaugusele jääb. Kuna olime maal, justkui keset mitte midagi, siis ei olnud mul mingit viitsimist muuseumi tarbeks ennast lille lööma hakata. Läksin dressides ja täielikult meigivabalt, mõeldes, et seal mind küll keegi ei tunne. Teine inimene, keda kohtasime oli minu endine kolleeg. Tagatipuks oli neil seal veel eksponaat,  mis inimese videopildi järgi kohapeal tema vanuse ütles. Kalverile pakuti kopka pealt õige vanus. Kui mina oma meigivabadusega ja vanaema juuksekrunniga kaamera ette astusin, pakkus masin minu vanuseks 63. Olin täitsa rabatud. Õnneks masin kohe kogus ennast ja kui ma juuksed lahti lasin ja veidi lahkema näo ette tegin, pakuti vanuseks juba 27. Lahkusime sõpradena.

Lisaks meeletule hulgale toredatele elamustele pakkus Eestimaa meile ka rida vähem meeldivaid. Tuleb välja, et meie seedimine ei kannata enam kodumaist toitu. Mind tabas toidumürgitus lausa kahel korral, lisaks sain ma Saaremaalt puugi külge ja maanteemuuseumis nõelas mind herilane otse kaela. Ei ole just eriti sõbralik käitumine. Alloleval pildil olid terviseprobleemid tabanud Kalverit, kui lõpuks meile meenus, et kõhuhädasid ravisime vanasti ikka pipraviinaga. Kahjuks Aparaaditehase popikas toidukohas pipraviina joogikaardil ei olnud, kuid saadi aru inimest tabanud murest ja lahkesti serveeriti puhast viina kolme erineva pipraga.

Võtsime ette pika jalutuskäigu Kauburi kaubamaja juurest pikki endist kaubaraudteed alla Emajõe äärde ja tagasi piki Sõbra tänavat.

Üle kuue aasta kogunes jällegi traditsiooniline klassiõdede Padjaklubi koosseisus Piia, Liina, Maret ja Ave.

Ja meie eestlastest koosnev, kuid ühe Jurmala villa venelasest turvatöötaja vihaselt sisistatud "иди дальше"st alguse saanud sõpruskond tervitas Ahti ja Kaija peret nende uues ilusas kodus.

Naised laval.

Mehed kümblustünnis. Tünni peab praegu veel ise juurde mõtlema.

Järgmiseks sattusime pulma. Kalveri endine kolleeg ja sõber sõudis abieluranda ja niipea kui kuulis, et me oleme Eestis, olimegi pulma kutsutud. Palusin Kalveril uurida, milline on pruutpaari kingi ja lille poliitika ja asi tundus lihtne, kink ümbrikusse ja üks lilleõis näppu. Valisime Moone lillepoest kaunid punased roosid. Ikkagi armastuse värv. Kui külalised kogunesid, märkasime, et kõikidel on kaasas valgete õitega lilled. Kalver võttis siis oma sõnumid lahti ja oligi mustvalgel kirjas: kingiks sobib üks valge õis. Häda, kui inimene oma sõnumeid nagu omal ajal kooli kohustuslikku kirjandust, diagonaalis loeb. Tegelikult sobisid meie punased õied selle valge õitevahu sisse lilleneiude käes lihtsalt suurepäraselt.

Viimasel õhtul olime kutsutud Katide juurde. Suurem enamus meist on juba vanaemad, nii ka siin peres sobis margarita kokteili tarvis tequila koguse täpseks mõõtmiseks käepärane vahend ehk lapselapse lutipudel.

Tartu kesklinna me ei jõudnudki. Pildi tegin Tartu-Tallinn bussi aknast.

Kolm nädalat hiljem. Veidike kahvatum jume ja maru väsinud.

Kalveri sünnipäevaks kerkis taevasse väidetavalt haruldane sinine täiskuu, mille nimetus ei tulenegi kuu värvusest vaid sellest, et selle aasta augustisse sattus kaks täiskuud ja "blue moon" pidi tähendama hoopiski haruldast. Eks nad mõlemad parajad haruldused on.