Oktoober 2023
Oktoober algas suviselt palavate päevadega. Päeval julgelt 27 kraadi, öösel 21. Isegi üks suve maha maganud tsikaad korraldas meie päikesevarjul terrassikontserdi.
Mehed käisid kalal. Ürginstinkt vajab ju rahuldamist.
Kirju kiviahven.
Esimest korda nähti sellist isendit. Tuulehaug (vist).
Samuti esimest korda jäi konksu otsa lendkala. Poleks uskunudki, et nad nii suured on, arvestades, kui pika lennu nad oma kere kohta nii pisikeste uimedega teha suudavad.
Kuigi mul pole iseenesest kala pannile panemise vastu mitte midagi (lihtsalt meie peres ei ole kombeks), teeb siiski head meelt, et enamus neist jõudis ikkagi merre tagasi. Samuti hakkab juba traditsiooniks kujunema, et päeva lõpuks see kõige paremini kala toonud rakendus merepõhja jääb.
Loore silmake paranes ja saime lapsed jälle kokku lasta. Käisime Nerja promenaadil jalutamas.
Kuubalt pärit moosekant oli Loorest võlutud. Keerutas talle salvrätikust valge roosi ja laulis serenaadi.
Järgmiseks Nerja popikal mänguväljakul, kus Stefu on juba nii vana kala, et liigub täiesti omapäi.
Maret ja Margus olid Nerjas käimas ja matkahundina tuntud Margusel oli vaja üks ennastületav mägimatk ette võtta. Pildil kõige kaugemal paistev tipp 1500m kõrgune El Cielo valiti seekordseks sihtpunktiks. Siin oleme veel üsna teekonna alguses ja Maret oli üsna kindel, et ma tema narrimiseks kõige kaugemat mäenukki näitan.
Sooja 27 kraadi, päike lõõmamas, 10 km ja 4,5 tundi ainult mäest üles sammumist. Seda on päris palju. Alustasime 100m kõrguselt. Suvel on palavuse tõttu igasugune füüsiline liigutamine vastumeelne ja keha on päris nõrgaks jäänud, nii lasime tipus kõik veidikeseks silma looja.
El Cielo tipus.
Tagasi alla tulime 3,5h.
Oktoobri keskpaigas toimub Nerja Feria, mis tähendab, et kesklinna suures parklas on lõbustuspark. Karusellid pole juba lapsest saati minu teema olnud, kuid esimesel korral Nerja Ferial saime proovida traditsioonilist hispaania laadatoitu patadas asadas rellenas ehk täidetud küpsekartulit. Juba selle pärast tasub feriale minna. Hiiglaslik kartul küpsetatakse tervena ahjus, seejärel vooderdatakse talle fooliumist pesa, lõigatakse pooleks, kraabitakse sisu pehmeks, veidi soola ja pipart peale ja siis ülejäänud täidis, mis vastavalt maitsele võib olla keedusink, tuunikala, makra, šampinjonid, riivitud peet ja porgand, oliivid, mais ja juust, kogu kraam kallatakse üle majoneesi-jogurti-tomatikastmega. Kohalikud viskavad veel peale pihutäie pisikesi kreekereid. Esimene kord see tundus nii hea ja sai seetõttu meie pere menüüsse võetud, mis on viinud jällegi selleni, et minu enda tehtud on niivõrd palju parem, et laadal pakutav ei paku enam oodatud elamust.
Nii Stefu kui Loore jaoks oli lõbustuspargi külastus esmakordne elus. Ma pole kunagi varem märganud, kui hirmutav võib väikelaste jaoks olla see eelduste järgi rõõmu valmistama pidav ettevõtmine. Nutvaid hirmunuid lapsi nägime igal atraktsioonil. Meie lapsed tegid oma esimesed ringid koos emmedega. Õnneks nad meil on nii pisikesed, et mahtusid ikka nende luikede sisse. Emmed siis.
Vaateratas meeldis kõigile.
Oktoobri keskel lendasime Eestisse. Oli see vast lend. Meiega koos pidid koju lendama ka Loore oma emme-issiga. Lennuk läks hommikul ja, mis seal salata, minu algatusel jätsime lennujaama mineku üsna viimsele minutile. Ma olen käinud Malaga lennujaamas väga palju kordi. Teist sama palju lihtsalt niisama Malagasse sõitnud ja mitte kunagi varem polnud ma näinud sellist liiklusummikut nagu sel hommikul. Märkasin juba esimesel 20 kilomeetril, et kuidagi kahtlaselt palju autosid on teel ja ega läinudki palju aega, kui me lihtsalt teokäigul edasi liikusime. Olin meie lennujaama jõudmiseks arvestanud võimaliku liiklusummiku korral ajavaru 15 minutit. Plaan oli check in’i jõuda praktiliselt viimastena, et vältida järjekorras seismist. Hilinesime pool tundi ja check in oli juba suletud. Kohe tehti meile selgeks, et Loore pere lennukile ei saa. Esimene hetk lõi pea nii sassi, et mul polnud enam mingit lusti ka ise lennukile minna, kuigi meil Kalveriga oli check in juba tehtud ja äraantavat pagasit ei olnud. Järgmisena tormasime turvakontrolli ja trügisime kõikidest inimestest vabandusi pobisedes mööda. Turvakontrolli töötaja sai aru, et oleme hiljaks jäämas, haakis meid endale sappa ja saime tänu temale kohe kontrollist läbi. Olime viimaste seas, kes pardale said.
Saime 12. oktoobril teha pulma-aastapäeva foto pealkirjaga “21. aastat hiljem”. Käisime ka Vilde restoranis söömas, mis just sel ajal meie meelispaik oli. Koht on muutunud. Kõledaks. Päevasel ajal olime seal ainsad kliendid, ometi pidime praade ootama 45 minutit. Tegime külmarohuks nostalgilised iiri kohvid. Tühja kõhu peale läks viski just õigesse kohta. Pakutav toit tasus ootamist.
Käisime maal. Metsa ei ole enam. Täiesti ratsionaalne otsus, see mets oli juba ammu raieküps ja üraskite poolt hävitatud, kuid samas nii traagiline. Mets, kus me emaga käisime, kui ma olin nii palju kindla jalaga, et iga õlekõrre taha enam pikali ei kukkunud ja korjasime pisikesi pilvikuid ehk nöpse ja kukekaid ja, milline haruldane õnn oli, kui leidsid punase kübaraga haavapuraviku või tõmmuriisikaid, mis marineeritult nii oivaliselt maitsesid ja, kus ema õpetas mind mitte tema sabas käima, vaid oma rada valima, et ise oma seeni leida ja ainult suuremale leiukohale mind appi korjama kutsus, seda enam ei ole ja ma nutan teda taga. Mets, mis isegi ei olnud meie pere oma. Ta oli minu mets.
Kalver käis Tartus shoppamas. Kalapoes.
Nii tore on käia Eesti sünnipäevadel. Sellest on nüüd üle kuue aasta, kui viimati kümne sentiseid kontsi sai kantud. Minu oma peokingad ootasid kõik need aastad kannatlikult Tartus Reeda juures. Oli ikka naiivne arvata, et lükkan nad jalga ja kablutan ringi nagu noor kits. Loomulikult olin ma piisavalt rumal, et kingi alles siis proovida, kui peopaika viiv buss meie maja ette keeras. Panin kingad jalga, tõusin püsti ja sain kohe aru, et ma ei ole suuteline nendega kõndima, pöid oli täiesti ebaloomulikus, ma ütleks lausa ebanormaalses asendis ja varbad tõmbasid igal sammul krampi. Kuid muud varianti polnud, tuli minna. Esimesed meetrid toast bussini komberdasin kuidagi ära. Kui buss Mooste viinaköögi ees peatus, ütlesin Kalverile, et ta peab mu bussist väljudes kinni püüdma, sest omal jalal ma sealt alla ei saa. Mul võttis bussist välja saamine nii kaua aega, et bussijuht tahtis juba ust kinni panema hakata, kui Kalver hüüdis, et oot-oot, üks on veel. Iga samm valmistas põrgupiina. Tundsin end nagu põhikooli lõpetav neiu, kes esimest korda megakontsad alla pannes kangete jalgadega Vanemuise laval tunnistusele järgi läheb. Edasi läks muidugi aina libedamalt. Eks vana hea valuvaigisti ehk valge viin, aitas. Oi, kus sai alles tantsitud.
Kolm õde. Rodima ainetel.
Sünnipäevalaps austajatega. Ansambel Regatt on super peobänd.
Järgmisel päeval keerasime oma rendiauto nina Riia poole ja õhtuks olime kodus.
Käisin shoppamas. Mitte midagi sisuliselt vaja ei olnud, lihtsalt mõtlesin end kaubanduses pakutavaga kurssi viia. Olen juba ammu aru saanud, et kui minna poodi kindla eesmärgiga, siis eset mida sa otsid, pole kindlasti saadaval. Shoppama tuleb minna avatud meelega, et ilusad ja vajalikud asjad saaksid ise sinu juurde tulla. Ostukeskus oli talvehooaja kaupa täis. Tuli mõte teksasid proovida. See oli viga. Õigemini küll oleneb, millisest küljest vaadata. Kui oleks vaja veidike kaalus alla võtta, siis on väga kaval minna poodi, valida riiulist numbri võrra väiksemad püksid ja need endale jalga pressida, ikka nii, et nööp ja lukk oleks kinni. Ja siis vaadata peeglist, kuidas meeldib, kui füüsis üle värvli valgub. Väga stressirohke, aga motivatsiooni kaalu langetada saab küllaga. Edasi ei läinud ka paremaks. Järgmine viga oli Victorias Secrety pesupood. Täielik müstika, mille järgi sinna kaupa tellitakse või milliste kriteeriumite alusel pesutootjad üleüldse oma toodangut planeerivad. Praegu on maru popikas rääkida kehapositiivsusest. Kuidas ma saan jääda positiivseks, kui minusugusele riideid ja pesu lihtsalt ei toodeta. Pesupoe kõrval on Zara. Olen oma kõigile lastele pidanud ütlema, et sellesse poodi meiesugustel asja ei ole. Kõik ju oma ebastandartsete vormidega emasse. Sinna poodi oodatakse ainult kriipspeenikesi A korviga naisi, kleidid kõik liibuvad või lahtiste selgadega, mis pesu kandmist üldse ei eelda. Ostukeskuse viimane pood on Dunne’s store, mis seal salata, iiri naised on ilmselt eesti naistega samasugused. Pesuvalik on seal pea poole tähestikuni saadaval. Leidsin, mis vaja ja siirdusin kassajärjekorda. Saba oli tööpäeva lõpule omaselt pikk. Töötas kaks kassat. Otsustasin, et kannatan ära. Õige pea kadus üks kassiir ära hoolimata, et saba ei olnud sugugi lühemaks jäänud. Ohkasin, aga kannatasin ära. Ju tal siis lõppes vahetus. Varsti tuli uus kassiir ja sain kohe letti. Ja siis kui ma parasjagu maksin, astus minu kassa juurde kõrval kassas kogu aeg tööd teinud müüja ja ütles: “Mulle nii meeldib teie seelik. See on nii ilus. Ma vaatasin kogu aeg, kui te järjekorras seisite, kui ilus see on.“ Isegi minu teenindaja, kes alles saabus, kummardus imestunult üle letiääre vaatama. Võimalik ainult Hispaanias, ma ütlen. Aga läks veel paremaks. Läbi ostukeskuse tagasiteel parklasse astusin veel mõnest poest läbi, mis enne vahele oli jäänud. Calzedonias müüakse häid sokke ja sukkpükse, aga ka hästi venivaid retuuse ja teksapükse. Vaatasin, et täitsa kenad teksad olid müügile tulnud ja müüja astus kohe ligi, küsides, kas on abi vaja. Palusin proovida pükse suuruses M ja müüja küsis mind pilguga mõõtes: Endale otsite? Teie olete S… Muidugi ma ostsin sealt need püksid.
Kui Reet septembri keskpaigas meil käis, ei saanud kuidagi jääda märkamata tema suurepärane figuur. Minu õde, kes on alati olnud paras gurmaan ja seetõttu eluaeg kehakaaluga kimpus olnud ning ilmselt kõik maailma dieedid ära proovinud, oli seekord kriipspeenike ja väga heas vormis oli ka tema mees, kes muidu samuti kokkamisfännist naise kaassõltlasena liigse kosumise all kannatas. Selgus, et lõpuks on nad avastanud toitumiskava, mis lubab sul põhimõtteliselt end lõhki süüa ja ometi kaalu langetada. Iga soovija saab tellida enda jaoks kohandatud toitumiskava ja isegi ilma mingisuguse füüsilise liigutamiseta on võimalik seda kava jälgides, neli korda päevas korralikult süües, nädalas kilo kaotada. Kuna meie peres on ka tervislik toitumine alati au sees olnud ja juba ammuilma oli mind ära tüüdanud meie igapäevane menüü, siis koheselt vaimustusin mõttest saada 175 uut retsepti ja lisaks sellele kaal kontrolli all hoida. Peale selle oli oktoobri keskpaigas Reeda juubelile minek ja hädasti oleks olnud vaja kolm kilo alla võtta. Reet ütles, et hakake jälgima ja ta garanteerib kilo nädalas. Motivatsiooniks vedas ta mind kleidipoodi ja lasi mul osta täisliibuva litritega kleidi. Siin on näited, mida kõike süüa saab ja see tõesti toimib. Sünnipäevaks olime mõlemad Kalveriga kolm kilo kergemad. Kui kedagi huvitab, siis Facebookist leiab KR fitness.
Mannil algas viimane kooliaasta Nerjas. Traditsiooniliselt iga aasta algusele - stress on laes. Praegu õpib filosoofiat, kell on kolmveerand üksteist õhtul ja nutab, et füüsikat pole veel jõudnud vaadatagi. Filosoofia kontrolltöö on homme, aga füüsika alles ülehomme. Ühel kolmapäeval hakkas õppima järgmise nädala neljapäeval toimuvaks kontrolltööks. Ja nii toimub see iga jumala päev. Täna õhtul teatas, et tema rohkem ei jõua ja see õppimine ei lõppe kunagi. Jagasin siis vanemlikku elutarkust, et aastate pärast ta mõtleb oma gümnaasiumi aastatele kui kõige muretumatele tema elus, mille peale Mann tegi valusalt loogilise järelduse: See tähendab, et edasi läheb ainult alla…
Kalveril oli sõber esimest korda külas, nii saime jälle vaatamisväärsuste ja matkaradade programmi ette võtta.
Rio Higuerón
Kalver sai oma uusi lante leotada.
Torcal de Antequera ja kaljukitsed.
Ronda
Cordoba katedraali mihrab
Puente romano ehk Rooma sild Cordobas.
Calle de Flores.
Kõigi pühakute päev ehk halloween on siinmail jätkuvalt väga oluline püha. Juba nädal enne hakkas lõputu voorimine surnuaedadesse. Nerjas on selleks puhuks terve päev surnuaia juures politsei liiklust reguleerimas. Muidugi välja arvatud siesta, kui surnud puhkavad. Lõpuks näeb surnuaed välja nagu õitemeri. Pildilt on näha, mis juhtub, kui oma põrm võõral maal matta lasta. Välismaiste nimedega isikute hauaplaadid on lilledest tühjad. Endistviisi on minu jaoks müstika, kuidas see surnukeha lagunemine neis betoonkappides toimuda saab. Igal juhul sain selgust Piiblis öeldud mullaks saamise kohta. Hispaania keelses Piiblis öeldakse: tolmuks pead sa saama. Nii polegi vaja muretseda, et nende maised jäänused maapõue ei satu.
Nendele, kes veel surema ei hakka on Halloween lõbus püha. Sel aastal lubati vihma ja vastu ootuseid lausa hakkaski sadama, seetõttu oli Maros korraldataval Maroweenil veidi vähem rahvast.
Ega siin enam aru saanudki, kes on kuju ja kes inimene.
Natuke oli nagu jube ka. Ma olen igasugu maskide osas praegu pisut tundlik.
Ega ei teagi, kas see vasakpoolne isik on tont või inimene. Foto tegemise hetkel ma teda üldse ei pannud tähele.
Traditsiooniliselt jagatakse linnarahvale tasuta küpsekastaneid ja -bataati. Kuna järjekorda sel aastal polnud, siis võtsime ka. Niimoodi küpsetatakse kastaneid.
Väga paljud ikka võtavad asja tõsiselt.
Praegu on kastanite hooaeg, kuuga saab see läbi. Seepärast mugime praegu kahe suu poolega. Kui linna ülespandud putkasse ostma ei viitsi minna, siis toidupoodidest saab osta tooreid ja ise kodus ära küpsetada. Pole küll seda mõnusat suitsust maitset, mis sütel tehtutel, aga ajavad asja ära. Tulevad poole odavamad ka. Putkast ostes saab 30tk 6 euroga. Sellise koguse me Manniga pistame ühe õhtuga pintslisse.
Kui Nerjas sajab vihma, siis Sierra Nevadal nüüd juba lund. Stefule telliti Eestist talvekombe. Kui Kalveri sõbra perega käisime Decathloni spordipoes, said nad naerda, et hispaanlased valivad kelku.
Kommentaarid
Postita kommentaar