Detsember 2023
Detsembrikuu üllatuskülaline oli meie naabrinaine Tartust. Nagu ikka esimest korda meie kanti sattunule tegime kiire ringkäigu Nerjas ja Frigilianas. Ega ühe päevaga eriti palju jõuagi. Ja nagu ikka vastasime tüüpküsimustele, kas me ka millegi järgi igatseme, mida Eestis on ja siin ei ole ja tunnistasin, et ainus asi, mille osas puudust tunnen on, viibimine liiga kaugel väiksemast lapselapsest Loorest ja ma ei saa noori lapsehoidmisega aidata.
Ei läinud kahte päeva, kui ma sain Liisalt sõnumi, mille esimene rida oli: Mul on mure… Iga ema teab, kuidas sellise sõnumi peale süda saapasäärde vajub ja aju juba genereerib lapsega juhtunust igasugu õudusjutte. Nagu ikka ühe mure võib olla teise rõõm. Selgus, et Liisa magistritöö teoreetilise osa valmimise ja juhendajale esitamise tähtaeg on 1. jaanuaril ja kuu aega enne seda oli selge, et üheaastase Loore kõrvalt asjasse süvenemine ei ole võimalik. Oli kaks varianti, kas nad palkavad lapsehoidja või lennutavad mamma kohale. Loomulikult ei tulnud kõne allagi, et keegi võõras inimene astub lihtsalt sisse ja laps peab temaga hoobilt leppima, kui on olemas vanaema. Juba nädala möödudes olin Tartus.
Enne veel jõudsime Nerjas kohalolevate eestlastega esimest adventi tähistada.
Päkapikk jagas kõigile shokolaadist jõulumehikesi.
Päkatarid ja lumehelbeke.
Õigemini oli see küll Eesti-Ukraina jõulupidu. Lisaks meie endi ukrainlastele olid kohal ka Elli hooldaja Eestis ukrainlanna Galina oma abikaasaga.
Talvised pilved pakuvad jätkuvalt vaatemängu.
Mu herned kosuvad.
Aasta alguses andsin endale lubaduse maalida igal kuul üks pilt. Ei õnnestunud. Tegin poole vähem. Andsin kiiresti viimase lihvi ja jõuluvana kingikottidesse sattusid veel kuivamisfaasis need.
Kell 10 istusin Riia lennuki peale, kaks tundi ootasin Riia lennujaamas bussi ja veidi peale kümmet õhtul olin Tartus. Minu üllatuseks on LuxExpressi Riia - Sankt-Peterburg liin endiselt töös ja buss tuli lennujaamas pea poolenisti ka vene kodanikke täis. Reisivad nagu ise tahavad ilmselt. Lennukis istus minu kõrval üks isa oma nii vast seitsma aastase tütrega. Kui lennuk Riias maandus ja aknast juba esimesi lumehangesid nägime hüüdis väike tüdruk: Tere lumi, ma tulen sinu sisse mängima! Aww.
Ja juba lükkasin minagi Tartus lund. Nagu ikka Hispaania ja Eesti vahel pendeldades, mitte mingit probleemi aklimatiseerumisega ei olnud. Endiselt suudan ma külmatundega hetkega kohaneda. Kirun ilma nagu eestlane ikka, aga hing on rahul, südames on teadmine, et varsti saan sooja ja valgusesse tagasi.
Kuna olin tulnud Eestisse ainukese eesmärgiga hoida lapselast, siis erilist rõhku sõprade külastamisele või kultuuriprogrammile ei pannud. Võtsin nõuks pakkuda endale vähemasti gurmee-elamus, ehk ostsin toidupoest neid tooteid, mida Hispaanias ei müüa, kuid mis enne olid olnud meie pere lemmikud. Oh, seda pettumust. Ma lausa tundsin, et kas ma olen kuidagi uhkeks läinud, et mitte miski ei maitse enam nii nagu vanasti. Esiteks siis purgiseljanka, tuntud headuses, vana tegija oma. See oli jube. Kõõksusin veel pool päeva. Karl tuli õhtul töölt koju, avastas pliidi peal supi ja tõstis endale ka, arvas, et mina olen supile midagi, näiteks suhkurt lisanud, et see nii halb oli. Järgmiseks verikäkk. Ei olnud end kurssi viinud, milline on hea ja võtsin poeriiulilt suvalise. Kuiv nagu saepuru. Siis pelmeenid. Olen nõus, ilmselt valisin ise jälle vale toote. Olen siin oma toitumisjälgimisega veidi liiale läinud ja teadsin, et Eestis saab lausa tervislikke pelmeene osta. Täisterajahuga jne. Võeh, no ei olnud head. Ma pigem sööks neid ebatervislikke, aga lihtsalt vähem. Aga oli ka väga mõnus koogielamus. Ma vabatahtlikult üldse kooki ei sööks, aga emale-isale külla minnes ju pidi midagi ligi võtma ja leidsin Prismast selle aasta Parima jõulutootena auhinnatud piparkoogi tordi ja vot, see oli hea.
Mu telefon sai kiirelt täis Loore tehtud fotosid ja lühivideosid. Icloud teatas igal õhtul, et maht on täis ja pidin digiprügi koristama.
Padjaklubi välkkoosolemine loomulikult toimus. Õhtud olid mul ju peaaegu vabad.
Kallis Maret vòttis oma südameasjaks ka kultuurielamuste eest hoolitsemise.
Kõigepealt kuulasime raekojaplatsis Inglismaa sõjaväelaste puhkpilliorkestri kontserti. Ilm oli üsnagi krõbe. Imestasin, et Inglismaa pole arvestanud oma poisse Eestisse missioonile saates vormile korralikum müts lisada. Päris hirmus oli nende barettide alt punetavaid kõrvu vaadata. Meie taga seisid Eesti kaitseväelased, kõigil korralikud läkiläkid peas.
Meie võtsime külmapeletamiseks sooja õunaglögi. Alkoholi vaba, hingehinnaga 4 eurot. See-eest popikates pandipakendi plasttopsides. Suutsin selle pandi-äpiga pool kontsertist tuksi keerata. Nii vihaleajavalt keeruline oli. Lõpuks virutasin topsi südametäiega kogumiskasti ja olin valmis oma eurost loobuma. Kuid Mareti jaoks ei ole käegalöömine kunagi lahendus. Viis end asjaga kurssi ja tõesti-tõesti, 1€ laekuski mulle mingil päeval pangakontole tagasi.
Toomemägi oli lihtsalt muinasjutuline.
Käisime Maretiga järgmiseks Konrad Mägi “Seninägemata maalide” kuraatorituuril. Eestlased on ikka kultuurne rahvas. Inimesi oli näituse väikestes saalides julgelt üle seitsmekümne, kaugelt rohkem, kui näituse nautimiseks hea olnuks. Nohused ja köhijad nende seas.
Eero Epneri lugusid Mägi maalide ajaloost on alati väga huvitav kuulata. Kes oleks osanud arvata, et kunstniku noorusaja maalide kirkad toonid ei tule mitte hinges helisevast rõõmust vaid hoopiski nälg pidi inimese meeli teravdama ja nii tundus ka kunstnikule maailm värvilisemana. Mägi kasutanud ka lõuendina kivi. Tahan samuti proovida.
Kuid veel suurema elamuse sain peale näituse külastamist kui viibisime ERMi poes. Samal õhtul toimus muuseumi suures saalis Toomas Lunge sünnipäeva kontsert, kus lisaks sünnipäevalapsele oli kutsutud esinema terve rida külalisesinejaid. Meie olime seal kaheteist paiku päeval. Parajasti käis proov. Imetlesime just muuseumipoes kindamustreid, kui saalist hakkas kostma muusika. See oli selline muusika, et ma lihtsalt tardusin seal poes ja silmad tõusid vett täis. Mul oli tahtmine, et see maagiline ürgne laul kestaks ikka veel ja veel. Koju jõudes hakkasin googeldama, kes ometi seal proovis niimoodi laulda võis ja leidsingi. See oli Julgi Salte ja ansambel Tulli lum, lauluks “Eijõ”. Minus peab küll mingi osake liivlaste verd voolama, et see hällilaul mind niimoodi puudutas. Siiamaani puudutab.
Viimasel õhtul käisime teatris. Väikses Vanemuises Tšehhovi “Kirsiaed”, klassika.
Kümne päeva pärast Riia bussile istudes oli valgest muinasjutust saanud vesine määrdunud löga.
Kui selgus, et satun detsembri kuus ootamatult Eestisse oli kohe otsustatud, et sel aastal tulevad meil jõulud korraliku seaprae ja verivorstiga. Olin oma verivorsti-isuga end juba nii kaugele viinud, et tahtsin seda ise tegema hakata. Kui sülditegu on nii lihtne, mis see vorst siis ära ei ole. Verivorst ehk morchilla on ju hispaanlaste toidulaual täiesti olemas, ainult vale maitsega. Youtubes on olemas ka kohalike vorstimeistrite õpetused, aga no ei õnnestunud minul verd leida, ei pulbrina, nagu Eestis pakutakse ega vedelana. Pakutakse hoopiski keedetud verd, mis näeb välja nagu želee. Ma ei kujuta ette, mis moodi ja milleks seda kasutatakse. Hakkasin end kohe kurssi viima, kas lihakraami käsipagasis lennukisse võtmisel võib olla probleem. Otsest vastust kusagilt ei leidnud. Inimestel oli igasugu erinevaid kogemusi ja tundus, et peamiselt sõltubki turvakontrollist läbi saamine tööl oleva ametniku suvast. Oli juhtumeid, kus isegi vaakumpakendis vürtsikilufilee võeti ära, selle tilga vedeliku pärast, mis seal sees on. Ära on võetud ka vanaema tehtud praekapsad purgis jne. Liisa leidis kusagil foorumites googeldas sellise info, et kui lihatooted külmutatud kujul võtta, siis ei ole mingit probleemi. Läksingi siis selle peale välja, et külmutasin oma kolm pakki Tooma verivorste (Parim verivorst 2023) ja kaks pakki Maks ja Mooritsa Parimat jõulupraadi aastast 2022 ja pistsin endale seljakotti. Seljakoti andsin bussis alla pagasiruumi, et nad soojas salongis sulama ei hakkaks. Riia lennujaamas kotti välja võttes oli see poolenisti härma läinud. Pühkisin härmatise maha ja läksin südame värinal oma märja kotiga turvakontrolli. Mitte mingit küsimust mu seljakoti sisu ei tekitanud, küll aga oli probleemiks minu vedelike minigrip-kotti pakitud kolm 46ml õlivärvi tuubi. Pikema jututa öeldi: dangerous, ja ilma ma neist olingi, mis siis, et oktoobris tulin samas lennujaamas läbi 8 erineva samasuguse õlivärviga.
Pidin seekord ootama oma lendu ligi kuus tundi. Kõndisin Riia lennujaama äärest ääreni läbi. Leidsin kusagil vaiksema nurga ja veetsin mõnusasti aega. Lõpuks kui aeg kätte jõudis, oli lennuk Malagasse soovijaid triiki täis, julgelt pooled eestlased. Nende seas ka üks vast kümnene kamp Eesti noori. Ma oma naiivsuses arvasin, et sellised ossid on jäänud meie noorusaega, nii 90ndatesse. Vägijooke oli manustama hakatud ilmselt juba Eestist tulema hakates, pudelid käisid ringi viimase minutini enne pardale minemist. Üks vennike ei pidanud vastu ja tühendas vahepeal oma sisikonna, mille üle siis teistel kõvasti arutamist oli. Kõik võimalikud intiimsemad kehaosad olid pidevas kõnepruugis. Põhimure oli enne lennukisse minekut selgeks teha, kelle kotti pudel sai. Tagatipuks sattusid nad lennukis istuma tagavara väljapääsude juurde, kus istujaid alati lennuki pardateenindajate poolt instrueeritakse tegutsemiseks ohuolukorras. Sain aru, et siin on küll evakuatsiooni korral loota ainult iseendale. Õnneks jäin mina neist kaugele.
Tagasi Nerjasse jõudes oli mul täpselt kaks päeva, et keeta uus süldilaar ja praekapsad. Kõrvitsa jõudsin juba enne Eestisse minekut teha. Jõululaud oli lookas. Verivorstid ja jõulupraad olid ideaalsed. Toitu jätkus kogu pühade ajaks ja lõpuks olin kilo raskem. Kolme päevaga külge saadud ülekilo maha võtmiseks kulus ligi kolm nädalat.
Mamma ja papa päkapikud: üks Nerjas
ja teine Tartus.
Peale jõule võtsime ette ammugi plaanis olnud noorte korteri köögikappide vahetuse. Ülemiste kappide kandesiini jaoks oli vaja puurida lae alla seinale kümmekond auku. Esimese auguga läks kenasti. Nii kui Kalver teist auku puurides puuriotsaga läbi kärgtellise vupsas, hakkas sealt vett välja purskama. Haarasime kiirelt ämbri ja asusime majja tulevat veekraani otsima. Hispaanialikult oli seintel igasugu kraane nii köögis kui vannitoas, kuid mitte ükski neist ei peatanud veejooksu. Ega me teadnud ka seda, kas puurisime sisse oma korteri või hoopiski naabri veetorusse. Kuna korteris sees ei olnud ühtegi toimivat veekraani, siis loogiline lootus oli leida see veemõõtja juurest. Veemõõtjad on siin riigis rangelt salastatud. Korteri omanikul selle juurde naljalt asja ei tohi olla. Veekapi uks oli lukus. Birko hakkas naabreid läbi jooksma, võtit polnud kellelgi. Samal ajal hoidsin mina lae all veeämbrit, Hanna muudkui vahetas neid, samal ajal püüdes Stefenil silma peal hoida, kes kogu selle kaose keskel oma lapseasju toimetas. Vahepeal helistasime ka juba naabrile, kelle toru arvasime olevat ja ajasime ka tema paanikasse, kuna tal korter müügis ja järgmine päev pidid vaatajad tulema. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui veekapi ukse lukk löödi maha ja saime kraani kinni keerata. Oli ikka meie oma toru. Järgmiseks tuli sein lahti võtta ja torumees kutsuda. See sai tulla järgmine päev. Tal oli põhjust lausa kaks korda käia ja lõpuks ta keeldus lahkumast enne, kui meil kõik planeeritavad augud puuritud said. Nii läks meil nende kappidega kaks pikka päeva. Ainult ehitusgeenius planeerib veetorud köögiseintele täpselt sinna, kuhu kõige tõenäolisemalt kappide riputamiseks auke puuritakse.
Lõpuks jõudsid Hispaaniasse pärnakad Marion ja Andres, kes oma lammaste pärast ainult korra aastas kuuks ajaks tulla saavad. Kuna meri oli hea, siis läks lahti üks hullumeelne kalalkäik. Ikka igal vabal hetkel oldi merel. Kuna Marion on nende peres arvestatav kalamees, siis sain minagi paaril korral kaasa. Reeglina naisi väga kaasa ei taheta. Andres ja Kalver arendasid oma kalapüügi strateegiat. Nüüd pannakse iga rakenduse konksu otsa tükike kalmaari või krevetiliha ja kohe kakkasidki suuremad kalad konksu otsa.
Põhiliselt tõmmati välja Eestis vist tundmatut ahvenaliste sugukonda kuuluvat roosat kala, inglise keeles snapper.
Ahvenad olid samuti juba arvestava suurusega.
Ka seekord tõmmati välja midagi põnevat. Esiteks meritäht.
Ei jäänudki muud üle kui pöörduda jälle paralleelklassiõe Kärdi poole. Saimegi õigepea tänu Kärdi mälumängurist pojale, kes igasugus veidrusi teab, teada, et asjanduse nimi on salp. Mantelloom. Igaks juhuks ei soovitatud süüa. Küll soovitati meil mõni ihtüoloog kampa võtta, kui kavatseme igasugu selgrootute õngitsemisega jätkata. Kärt olla tavaline arengubioloog ja tunneb ainult normaalseid kalu.
Patutundega pean tunnistama, et tagasi merre jõuavad nüüd ainult alamõõdulised kalad ja aastavahetusel oli meil seekord laual kohalike vete kala.
Eestlasi tuli sel aastavahetusel kohale rekordiliselt palju. Seltsielu käis täie hooga.
Basseinipidu.
Aastavahetuse matk Monachilis.
Monachil jõgi
Rippsillad üle kärestike.
Los Cahorros vaateplatvorm.
Guadalfeo jõe kanjon.
Jätkuvalt oleme kogu Andaluusias veepuuduses. Nüüd on asjad juba nii hullud, et osadel küladel keeratakse vesi öösiti kell 23 kuni 7 ni hommikul üldse kinni. Kaasa arvatud Torrox Costal.
Aastavahetusel olid meil külas Külli ja Sten, pärnakad Marion ja Andres ja Manni sõbranna Marina, Venemaalt kuue aastasena koos oma kaksikõega inglise juristidest abikaasade poolt lapsendatud ja sellest alates Hispaanias elanud tüdruk, kellega Mann Nico kaudu sõbrannaks sai. Marina õpib juba teist aastat Granada ülikoolis arhitektuuri.
Ilutulestik oli sel aastal üsna tagasihoidlik.
Jõulud Nerjas. Plaza Españal oli isegi liuväli.
Traditsiooniline Belen linnavalitsuse aknal.
Euroopa balkon.
Vabandan postituse viibimise pärast, aga taevas näeb, mul pole ka uuel aastal hoo ega hoobi vahet olnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar