LiinaNerja

Andsin juba möödunud aasta alguses kõigile teada, et oma sünnipäeva ma ei tähista. Ses osas ei erinenud tänavune aasta eelmistest, kuid seekord tajusin tavalisest rohkem lähedaste üllatust ja isegi meelepaha. Eestis on sügavalt juurdunud sünnipäevade või vähemalt juubelite tähistamise traditsioon ja iseenesest mul pole mitte midagi selliste sõprade ja sugulaste kokku tulemise ja millegi tähistamise vastu. Mulle lihtsalt kohe sugugi ei meeldi oma sünnipäeva korraldada. Ehk olen ma nooruses trauma saanud, kus 1. jaanuaril mitte keegi sünnipäevale tulla ei tahtnud, olles eelmise õhtu pidustustelt ehk alles vastu hommikut koju jõudnud. Täiesti arusaadav. Nii olid minu sünnipäevad reeglina üsna üksildased. Tagatipuks oli ETVs aastaid kombeks näidata aasta esimesel päeval Titanicu mängufilmi, mis tagas veel peatäie nuttu ka. Millise sõnumi ma siis oma sünnipäeval sain: keegi ei taha eriti tulla ja elu on lõpmata kurb. Mingil ajahetkel hakkas võib-olla veel tunduma, et ma ei lähe enam noorema...