Jaanuar 2025
Andsin juba möödunud aasta alguses kõigile teada, et oma sünnipäeva ma ei tähista. Ses osas ei erinenud tänavune aasta eelmistest, kuid seekord tajusin tavalisest rohkem lähedaste üllatust ja isegi meelepaha. Eestis on sügavalt juurdunud sünnipäevade või vähemalt juubelite tähistamise traditsioon ja iseenesest mul pole mitte midagi selliste sõprade ja sugulaste kokku tulemise ja millegi tähistamise vastu. Mulle lihtsalt kohe sugugi ei meeldi oma sünnipäeva korraldada. Ehk olen ma nooruses trauma saanud, kus 1. jaanuaril mitte keegi sünnipäevale tulla ei tahtnud, olles eelmise õhtu pidustustelt ehk alles vastu hommikut koju jõudnud. Täiesti arusaadav. Nii olid minu sünnipäevad reeglina üsna üksildased. Tagatipuks oli ETVs aastaid kombeks näidata aasta esimesel päeval Titanicu mängufilmi, mis tagas veel peatäie nuttu ka. Millise sõnumi ma siis oma sünnipäeval sain: keegi ei taha eriti tulla ja elu on lõpmata kurb. Mingil ajahetkel hakkas võib-olla veel tunduma, et ma ei lähe enam nooremaks ja mul puudub igasugune soov oma vananemist tähistada. Kõige jubedam on veel kedagi endale külla kutsuda, esiteks ma ei tea kunagi, mida pakkuda, teiseks ma koristan end hulluks, kolmandaks mul ei jää aega end lille lüüa ja neljandaks külalised ei märka õigel ajal ära minna. Selline hirmus inimene olen. Tagatipuks olen ma ikkagi introvert ja igasugune liigne tähelepanu minu isiku suhtes on mulle äärmiselt vastumeelne.
Nii oli sel aastal taas üks klassikaline sünnipäev. Üksi. Hanna pere oli Eestis, Mann polnud veel koju jõudnudki ja Kalver puhkas poole päevani aastavahetusest. Ise nautisin eelmisel päeval poest toodud shokolaadi croissanti ja vaatasin kordusest aastavahetuse TV programmi.
Nüüd siis olen 50 aastane. See on see vanus, mille puhul me Kalveriga kaheksa aastat tagasi mõtlesime, kas me julgeks elumuutvaid otsuseid enam vastu võtta. Veel kuu alguses oleksin selle mõtte üle naernud ja öelnud, et 50 ei erine millegi poolest 30st või 40st. Kuid nüüd nädal tagasi end ühel hetkel kõhuli põrandalt leides mõtlesin küll, et armas taevas, naine, kui vana sa oled?
Sel aastal sain mitmeid õnnitlusi, kus mainiti hingesugulust ja eluteede ristumist ning ingliteemalisi kingitusi. See oli nii armas. Ma ju tean, et olen ikka paras põrguline. Tädi helistas ja soovis palju õnne, märkides ära, et midagi pole teha, ka kõige noorem on vanaks saanud. Olen oma põlvkonna noorim - oo, see lapsepõlve nuhtlus on tegelikult trump, mis jääb eluks ajaks, olgu ma kasvõi saja aastane, ikkagi olen kõige noorem.
1. jaanuari õhtul kogunesid kõik kohalolevad eestlased uue aasta saabumise varjus minu sünnipäeva tähistama.
Kuigi igasugused üllatused olid rangelt keelatud, toodi juhuste kokkulangemisel siiski kohale ka üks moosekant.
Samal ajal ehitasid Eestis lapsed lumememmesid. Stefu oma Tartu vanaema juures.
Ja Loore Toomemäel.
Jõulutähed armastavad siinset kliimat ja kasvavad hiiglaslikeks.
Tipus.
Matkapäeva lõpetasime paellaga Ayos.
Margaret sai19. Järgmisel päeval keeras end haigeks ja põdes korraliku A gripi läbi. Jaanuarikuu alguse sessist jäi kaks esimest eksamit seetõttu tegemata ja tulevad kordamisele veebruaris.
Uue aasta esimestel päevadel on traditsiooniks saanud pärnakatega merel käik. Neptunile peab Vana Tallinn, mida Kalver alati merele minnes lahke käega esimese asjana talle pakub, ikka tõsiselt meeldima, sest iga kord on elamus merel garanteeritud.
Seekord siis, palun saage tuttavaks - seepia ehk tindikala.
Selle pildi tegemise hetkel tõmbas seepia end järsku punni ja purtsatas taguotsast ilmatu koguse vett välja. Õnneks mitte musta tinti, mille järgi ta endale nime on saanud.
Järgmisena - kalmaar.
Ja loomulikult kaheksajalad. Püütud kaladest ei hakanud enam keegi pilti tegemagi.
Mamma ja papa elavad jätkuvalt väikeste poiste õnnemaal. Ekskavaatorid, kopad, kastiautod ja teerullid alustasid uue suurema projektiga.
Jaanuarikuu keskel anti Eestis lund juurde ja taas saadeti Eestist imelisi kadedaks tegevaid talvepilte.
Mul polnud midagi muud kui krõbekuumad pildid vastu panna. Paar päeva anti jälle sooja. See on muidugi päikese käes. Vilus oli samal ajal +20, ikka paras kergem jope selga panna.
Loore lumemees Olaf õhtul oli järgmiseks hommikuks Lennu-taaduks muutunud.
Kui paari päeva möödudes uurisin, kuidas lumeolud on öeldi, et Olafist on ainult kaks porgandit murule lebama jäänud. Olafil oli nägu mõlemal pool, sellepärast kaks porgandit...
Jaanuar Nerjas on olnud erakordselt külm. Seda väidavad kõik kohalikud talvitujad. See-eest antakse päris korralikult vihma, nii nagu normaalsele talvele kohane ja mitmeaastane põua jutt on lõppenud.
Jaanuaris hakkas sotsiaalmeedia kihama uudisest, et praegu saab öötaevas vaadelda harvaesinevat nähtust - planeetide paraadi. Nii võtsime plaani asja oma silmaga vaatama minna, kuhugi linnast kaugemale, kus valgusreostust ei oleks. Kus saaks olla parem tähti vaadelda, kui mäe otsas, taevale lähemal. Nii sõitsimegi 14. jaanuari täiskuuõhtul Castillejose kindluse varemete juurde. Esimesed mandlipuud lõunapoolsetel nõlvadel on juba õide puhkenud.
Tõusev kuu.
Kuu ja tema kohal olev heledam täpike on Mars.
Sinnamaani oli kõik ahhetama panevalt kaunis. Kuid olime roninud mäetippu, kuhu juba päevavalgeski ronides tuleb vahepeal neljakäpukile lasta. Nüüd olime täielikus kottpimeduses, teades, et ainult üks samm valesti ja ees ootab nii umbes kolmekümnemeetrine vabalangemine. Alla me sealt saime. Adrenaliinilaks oli nii suur, et veel kodus voodis silmi kinni pannes nägin, et kohe astun mustavasse kuristikku.
Pildil Saturn ja Veenus. Kõige heledam täht pildil on muidugi Kalver.
Midagi pole teha, minu nädalate eredamad hetked on praegu jätkuvalt kohtumised oma hispaania keele õpetaja Pepiga. Lisaks keele praktiseerimisele saan iga korraga Hispaania kohta teada midagi uut. Kuna aasta lõpus jõulupühade ja uue aasta pidustustega jäi meil kaks tundi vahele, siis jaanuaris oleme teinud kaks tundi nädalas, kolmapäeviti ja reedeti, tund aega korraga. Kauem ei jõuaks, mu aju on iga kord tunnist tulles täiega läbi küpsetatud. Pepi kiidab iga kord, kui palju ma hispaania keeles rääkida oskan ja ei jõua ära imestada, et ma seda kõike üksinda õppinud olen. Tegelikult ei ole ma kõike seda kiitust sugugi ära teeninud. Kõike, mida ma teen, hindan ma ise, oma skaalal ja oma kriteeriumite alusel, millal on asi kiitmist väärt ja millal saab paremini. Ma ei vaja kiitust, kui ma ise tehtuga rahul ei ole. Isegi, kui see tunnustust vääriv level ongi väga kõrgel. Kõike, mida inimene ette võtab, tuleb teha maksimumiga või jätta üldse tegemata ja lasta teha neil, kes suudavad ja tahavad paremini teha, ja siis neid kiidamegi.
Pepi avaldas arvamust, kuna mul on juba nii suur sõnavara ja piisav teadmine grammatikast, et mulle ei ole vaja keele tunde vaid lihtsalt sõbrannat. Ütlesin, et tema ongi see minu sõbranna. Rääkisin ka, kuidas Kalver sotsiaalmeedias kuulutas, et otsib hispaanlasest kaaslast, kellega kalale minna ja leidiski kohe. Lisaks kalal käigule, käidi koos ka Rubeni sõpradega kõrtsis ja kui vestlushoos Kalverilt midagi küsiti, siis Kalver kõigepealt tõlkis küsimuse enda jaoks mõttes ära, siis mõtles eesti keeles, mida ta vastab, tõlkis mõttes vastuse ära ja kui suu lahti tegi, et rääkima hakata, olid hispaanlased juba ammugi vestlusega edasi läinud ja tema vastust ei oodanud enam keegi.
Rääkisime ka kohaliku televisiooni jutusaadetest, kui näiteks viis inimest on stuudios, siis kõik räägivad korraga ja avaldasin imestust, kuidas nad üldse kuulevad, mida keegi räägib. Pepi ütles, et see on hispaanlastele väga omane ja seda kutsutakse gallinera ehk kanalaks. Nad ei kuulagi üksteise arvamusi, igaüks kuulutab ainult oma tõde.
Suur müsteerium on lahendatud. Rääkisime ühel päeval leinast. Pepi küsis, millised on Eestis leinakombed ja kirjeldas hispaania omi. Tänapäeval ollakse oluliselt neutraalsemad, kuid veel eelmise põlve inimestel oli kombeks kanda leina ajal musta riietust, mitte ainult matustel vaid pikemat aega. Nii näiteks kandis Pepi ema alates umbes viiekümnendast eluaastast kogu aeg musta, sest kõigepealt suri tema ema, siis kunagi isa, mõne aja möödudes tema õde jne, ja nii ei saanudki ema enam muud värvi riietust kanda. Võtsin siis südame rindu ja küsisin, mil moel siin riigis surnukehaga toimetamine käib. Kui inimene sureb, siis on valida kaks varianti, kas traditsioonilised matused või krematsioon. Pepi isa oli uuema aja mõtteviisiga ja soovis oma surnukeha kremeerimist. Sel ajal, 90ndatel, oli hispaanias ainult kaks krematooriumit Madriidis ja Sevillas. Kuna isa oli sündinud Madriidis, siis viidigi surnukeha Almuñecarist 500km kaugusele tuhastamisele. Kui ema ühel päeval isale järgnes, oli tema soov traditsioonilisel kombel maetud saada. Sel juhul viidi kirst surnuaiale ja asetati seal olevasse nišši, kuhu jäi surnukeha 10ks aastaks. Seejärel nišš avati, võeti välja säilmed ja kirst, mis olla alles… (ma ei taha mõeldagi, millises seisukorras selle kirstu põhi peaks olema) ja luud pakiti väiksemasse kasti, mis paigutati samal surnuaial olevasse kolumbaariumi. Nii on Pepi vanemate säilmed ühises kolumbaariumi niššis, ema luud ja isa tuhk.
Loomulikult ei ole meie jututeemad ainult morbiidsed. Küsisin näiteks, mis nime lühend on Pepi. Selgus, et Pepi tuleb nimest Yosefa. Rääkisime hispaania kombest panna poeglapsele isaga sama nimi, millest tulenevalt võivad ühes peres kõik mehed olla Manuelid, vanaisa, isa, isa vend ja kõik nende pojad. Ja nad kõik elavad ühe katuse all. Et üldse kellelgi vahet teha, siis pannakse kõigile veel üks eesnimi, mis on siis ainult selle isiku oma. Samamoodi on naisliini pidi.
Tänapäeva hispaania emadele pidi olema väga omane tühja pesa sündroom, kui täiskasvanud laps kodust lahkub, näiteks teise linna ülikooli õppima. Need emad ei suuda lastest kuidagi lahti lasta, helistavad neile iga päev korduvalt, panevad neile süüa kaasa jne. Selline käitumine on selgelt ka mõlema Margareti korterikaaslase ema puhul täheldatav.
Rääkisime ka toitumisharjumustest. Saksamaal kasvamine on muutnud Pepi rahvusneutraalseks. Olles hispaanlane suudab ta hispaania kombeid kõrvaltvaataja pilguga hinnata. Nii olime mõlemad ühel meelel, et hispaanlaste poolt palavalt armastatud mereannid on reeglina kõik ühe maitsega, sest neid valmistatakse täpselt ühte moodi taignasse kastetult fritüüris. Ometi kohalikud armastavad neid meeletult. Kalver käis hiljuti oma trennikaaslastega väljas ja koos mindi Nerjasse mereanni restorani. Telliti siis lauale mitmeid erinevaid elukaid ja kohalikud olid vaimustuses, kui maitsvad need olid. Kalveri sõnul olid täpselt niisama halvad kui alati.
Kuid siiski pakkus elu mulle jaanuarisse veel ühe eredama hetke. Võtsin ette ühe remondiprojekti. Pealtnäha lihtne töö - seinte ja uste värvimine. Hispaanias tuleb sõnasse remont suhtuda suure aupaklikkusega. Ega nad ilmaasjata iga remonditöö tegemiseks linnavalitsuselt luba pea võtma. Siin kujuneb väiksemgi ettevõtmine kapitaalseks. Nii ma siis ronisin lae alla konditsioneeri värvipritsmete eest kinni teipima, kasutades ronimiseks plastikust tooli, mille peale panin plastikust tabureti. Kui kallutasin end kogu kehaga paremale, et teipi veel ühe nuka taha panna ei pidanud juba eos eluohtlik konstruktsioon vastu, ja kogu kupatus mu jalgade all lendas laiali ja mina ise, pööreldes õhus 180 kraadi ümber oma telje, leidsin end järgmisel hetkel toa põrandalt kõhuli maast. Lamasin siis seal hetke, saamaks aru, kas eluvaim on sees ja luud-kondid terved ja siis käiski peast läbi mõte: Naine, vaata passi? Kas sa pole selliste asjade jaoks juba ilmselgelt liiga vana?
Aga ei juhtunud mulle muud suuremat häda, kui üks marrastus ja korralik käelaba suurune hematoom küünarvarrel, mis nende ridade kirjutamise hetkeks juba praktiliselt kadunud ja mind ennastki nii oma vanuse kui tegemiste suhtes leplikuks muutnud on.
Pilt enne
ja pärast.
Kommentaarid
Postita kommentaar