LiinaNerja

Nii kui viimased külalised lennujaama said viidud, andis meie auto saba. Nagu ikka juhtuvad asjad pühapäeval ja loomulikult ei lenda siin pühapäeval lind ka mitte. Kalver sai vaikse käiguga remonditöökoja ukse taha sõidetud ja sinna ta jäi. Tööl käisime sel päeval taksoga ja järgmisel päeval lõime jalgratastel kummid täis. Autol oli generaator omadega õhtal ja korda saime teisipäeva hommikuks. Võib tunduda, et 30 kuumakraadiga on rattasõit paras piin. Mäletan, kuidas Eestis isegi maanteel trenni tehes parmudega võidu kihutasin ja Elva metsade vahel, kui kiirus läks alla 21, võtsid parmud nii, et veri lendas, siis tegelikult, kui parme ei ole, on rattaga isegi täiesti mõnus sõita. Vesi voolab niikuinii non stop, kui ennast vähegi liigutad. Meie oleme siin kuuma hirmus igasugu sporditegemisest loobunud, aga iga päev näen ikka mõnda hullu jooksjat ja ka rattureid on jätkuvalt liikvel. Hanna lendas Eestisse tagasi ja lennujaamast tulles läksime ühest ostukeskusest läbi. Ma ei saa ...

Tõsine turismihooaeg on alanud. Linnapildis ei saa isegi aru, et inimesi on nii palju, aga randa minnes on asi päris tihe. Audode parkimisest ei hakka parem rääkimagi. Jaanipäeval Möödus eesti rahva suurimaid pühasid jaanipäev. Ei julgenud mingeid lootusi kohalikele pidustustele panna arvestades, et ei tähista nad siin eestlaste moodi jõule, uusaastat ega emadepäeva, rääkimata Eesti Vabariigi aastapäevast. Aga oh, üllatust, jaanipäev ehk Dia de San Juan on täiesti arvestatav püha.  Jaaniööl on lubatud rannas telkida ja lõket teha kogu öö. Käisime päeval korraks rannas ja märkasime, et keset liiva oli kokku kuhjatud ilmatu risuhunnik ja ranna äärde püstitati parasjagu lava. Kohalikus fb grupis oli ka teade, et pidustused algavad Burriana beachil kell 22. Vaatasime siis jalgpalli ära ja suundusime linna poole. Rahvast oli rannas murdu, nii kolm korda rohkem kui päeval. Siin ja seal olid seltskonnad oma pisikeste lõketega, millest traditsiooni kohaselt kell 12 üle hüpatakse ...