Suvi tsikaatide kontserti taustal

Nii kui viimased külalised lennujaama said viidud, andis meie auto saba. Nagu ikka juhtuvad asjad pühapäeval ja loomulikult ei lenda siin pühapäeval lind ka mitte. Kalver sai vaikse käiguga remonditöökoja ukse taha sõidetud ja sinna ta jäi. Tööl käisime sel päeval taksoga ja järgmisel päeval lõime jalgratastel kummid täis. Autol oli generaator omadega õhtal ja korda saime teisipäeva hommikuks.

Võib tunduda, et 30 kuumakraadiga on rattasõit paras piin. Mäletan, kuidas Eestis isegi maanteel trenni tehes parmudega võidu kihutasin ja Elva metsade vahel, kui kiirus läks alla 21, võtsid parmud nii, et veri lendas, siis tegelikult, kui parme ei ole, on rattaga isegi täiesti mõnus sõita. Vesi voolab niikuinii non stop, kui ennast vähegi liigutad. Meie oleme siin kuuma hirmus igasugu sporditegemisest loobunud, aga iga päev näen ikka mõnda hullu jooksjat ja ka rattureid on jätkuvalt liikvel.

Hanna lendas Eestisse tagasi ja lennujaamast tulles läksime ühest ostukeskusest läbi. Ma ei saa ikka aru, mis neil lõunamaalastel korraarmastusega on. Kas tõesti on mõnus, kui enda ümber on pidevalt totaalne kaos. Selline vaatepilt avanes Zara poes. Allahindluste viimased päevad.

Keegi, ilmselt meie enda maja elanik, veab oma prügi järjekindalt nuka taha, kuigi prügikastid on olemas. Mis toimub nende inimeste peas?

Eesti oma prügisorteerimise ja kilekottide kasutamist piirava rohelise maailmavaatega on piisk ookeanis. Siin ei sorteerita prügi (võimalus on antud, aga keegi ei viitsi sellega tegeleda), poes saad kilekoti osta 2 sendi eest, taarakogumist ei toimu ja plekk-, plast- ja tetrapakendid lendavad lihtsalt üle õla. Nii kurb.

Loodus on siin ikkagi imeline. Pidevalt midagi õitseb. Loodus pressib lausa tuppa. Ühel päeval oli selline ilus nii 7cm suurune tirts meil seina peal. Õnneks oli väga rahumeelne, ei karanud ringi ja lasi ennast kenasti klaasi püüda.

Loomad olid roninud kahjuks ka mu toataimedele. Mägipalmidel olid villtäid ja sulgvõhikul kilptäid. Esimestest lahti saamiseks pidi aitama ainult taime välja viskamine, teisi pesin kõigepealt suure veega maha ja siis lasin kõik lehed veel viinaga üle. Näis, mis saab ja millised täid järgmiseks välja löövad. Peatäid ja sügelised pidid siinkandis tänu ühisbasseinidele suht levinud teema olema.

Paar päeva tagasi tuli jälle paks udu merelt. Lausa meie majani ronis välja. Sellel pildil on staadion, valged maalilised majad ja meri nende taga.

Vabadel päevadel üritame suurest kuumusest hoolimata ikka midagi ette võtta. Mäed ja matkarajad tõmbavad, käime uusi kohti avastamas.

Selle imelise raja valisin välja, kuna tee viis alla mere äärde. Pakkisime ujukad kotti ja asusime teele. Raja alguses oli silt Playa Naturista de Cantarrijan. Viskasime nalja, et kas see on nüüd looduslik rand või looduslaste rand. Alla jõudes tuli välja, et viimane. 

Näppasin pildi internetist.

Ja rahvast oli seal all palju... Keerasime kannalt ringi ja ronisime üles tagasi.

Umbes kolm nädalat tagasi algas väljas imelik pirin. Esialgu tundus, et tuleb elektripostide otsast. Täpselt selline kõrgepinge sirin oli. Iga päevaga läks aga heli tugevamaks ja varsti sirises juba iga puu ja põõsas. Matkarajal oli see sirin lausa lärm. Need on tsikaadid, kõige kõvemat häält tegevad putukad maailmas. Youtube'st võib nende kohta videosid vaadata. Tundub, et neid on siin miljoneid ja mõnelpool saab neid ka oma silmaga näha. Meie ei näinud puudel või lendlemas ühtegi. 

See isend lebas puu all, olles oma maise tegevuse juba lõpetanud. Tänu sellele oli väga hea poseerija.

Meie valisime järgmise matkaraja, järgmisse randa. Siinkandis on rannad enamasti kõrgete kaljukallastega.

Seetõttu ei ole võimalik autodega alla randa sõita. Üles ja alla veavad inimesi bussid.

Meie lasime muidugi jala. Olime ikka ennekõike matkama tulnud. Üritasime igapidi selle torni juurde pääseda. Kuidagi ei leidnud õiget rada. 

Lõpuks saime selgust, et torn oli kellegi eraomand ja sinna ligi ei lastudki. Selle eest nägime kaljukitsi.

Kerge kehakinnitus Cala de Canuelo rannas.