Aprillikuu toimetamised

 Märts lõpetas ikka märtsilikult, anti tugevaid tuuli ja meri hakkas mässama. Nii nagu Eestis loodest puhuv tormituul teeb suurt pahandust Pärnus ka siin, kagutuuled kipuvad mõne ranna kallale ja uudistest sai lugeda, et Almunecari kandis (meist 15km ida suunas) on kogu rannas olnud liiv merre kantud. Meri siin kujundab randa igal talvel ja inimene siis kevadel hakkab jälle omamoodi taastama.

Meie käisime seda möllu imetlemas.

Tuleb välja, et Nerjas pesitseb veel üks pool-eesti pere, kelleni jõudis kuuldus minu leivast ja nii olen juba kahe pere leivaga varustaja. Ega neljas vorm enam hästi ahju mahukski, äri laienedes tuleb hakata kahes jaos küpsetama. Ja no, mis siin ikka salata, kui talvel Eestis käisin  ja oma varasemat lemmikut, Paadi vormileiba ostsin, siis tuli tõdeda, minu oma on parem. 

Kalver on Eestis asju ajamas ja siinsed toimetamised on minu õlul. Paar päeva tagasi, kui läksin Rio Marinat koristama, olid kliendid veel sees. Kuna uued olid tulemas (jätkuvalt kütame 100% täituvusega), siis oli veidi kiire ja leppisime kokku, et 10 minutiga on nad läinud. Läksin istusin maja taha rannale ja nautisin ilma.

Saingi peatselt kliendilt sõnumi, et nad läksid välja, AGA tõmbasid ukse kinni ja jätsid võtmed sisse poole ette. St väljast poolt ei saa lukku avada. Palju õnne! 

Ma ei salga, mind tabas kerge paanika, sest selliste asjadega tegeleb meil Kalver ja tema oli Eestis. Lukuabi kutsumine on meil juba läbitud etapp ja oleks läinud maksma 60€, ehk rohkem kui öö hind, mille need kliendid maksid. 

Ja endiselt ma ei taha maksta asjade eest, millega saaksin isegi hakkama. Kahjuks ei olnud ma ise tookord juures vaatamas, kui lukuaabi meil kord varem, kui ise ukse kinni tõmbasime, ukse avas, aga olin kuulnud teooriat. Seega kihutasin hiinlase poodi ja ostsin muukimiseks vajalikud vahendid: lukuõli, õhuke plastik (dokumendi kaaned) ja käärid, et plastik parajaks lõigata. Kokku 3.25€. Vähem kui 5 min pusimist ja lahti ta oligi.

Lõpuks anti ka vihma, korralikult. Uudistes öeldi, et Nerja sai kõige suurema osa. 

Vahepeal oli prognoos lausa nii halb, et ei tahtnud kohe uskudagi ja paari päevaga muudeti jälle ära. Nagu ikka.

Koolis lõppes teine periood ja jälle tuli vanematel tunnistuse järgi minna. Arvestades eelmise korra tundide pikkust koridoris ootamist, läksin kohale ligi tund aega hiljem ja sain ikkagi üle tunni aja ukse taga oodata. Seekord oli ka Mann vestlusel kaasas. Hinded olid kõik kenasti edenenud ja positiivsed, inglise keel muidugi 10, muusika lausa 9. Muret teeb, et tema hispaania keel ei taha kuidagi edeneda. 

Siin on mängus karma, mis vaesele lapsele kätte maksab. Nimelt on Mann ülitundlik keeleliste vigade suhtes. Põhimõtteliselt iga päev saan ma pikku pead oma inglise keele oskuse pärast ja hispaania keele eest ka. Tal olla kohe valus kuulata, kui vigaselt ma räägin ja ta on palunud mul pigem üldse mitte rääkida. Minu kogemused jälle ütlevad, et vahet pole kui õigesti või valesti sa räägid peaasi, et räägitud saad. Ja õnneks, ei ole ma tajunud mitte kunagi ka kellegi teise poolt sellist üleolevat ja naeruvääristavat suhtumist minu keeleoskuse pärast. 

Nüüd on nii, et Mann ei julge ka ise vigases hispaania keeles suhelda, sest arvab, et kõiki teisi häirib see samamoodi ja kuidagi ei ole võimalik teda teistpidises veenda.

Inglise keelt kõnelevad klassikaaslased, kelle üle ma esmalt nii suurt rõõmu ja kergendust tundsin, on osutunud veskikivideks Manni jala otsas ja ta saab kogu oma suhtlemisvajaduse nendega rahuldatud. 

Klassijuhataja, kes on ka ajaloo ja lengua (hispaania keele) õpetaja, eraldas oma tunnis Manni inglastest ja pani ta istuma klassi kõige suurema lobamoka Evaga, kes õnneks ei oska üldse inglise keelt. Abiks seegi. 

Pean plaani võtta Mannile lisa hispaania keele tunde. Grammatikat saab ta siin nii lenguas, kui ka reedeti toimuvas välismaalaste keele tundides, aga just praktikat on hädasti juurde vaja. Ja selles osas on siin ka kord karm, et mitte mingeid järeleandmisi keele oskamatuse pärast kontrolltöödes enam ei tehta. Õnneks võib ta kasutada kaasa võetud sõnaraamatut. Sellega õpivad ka ülejäänud klassikaaslased eesti keelseid väljendeid. Näiteks selline sõna: puta foca, mis inglise keeles on priske bitch ja on tänapäeval noorte seas levinud sellise sõbraliku tervitusena, kõlas ühtäkki klassi kaugemast nurgast sulaselges eesti keeles - libu paksmagu.

Ega isegi peab keele kasutusega ettevaatlik olema. Näiteks hellitasin ükspäev Nässut ja ütlesin talle, et ta on üks emme armas karvane Polla. Nässu reageerib igasugustele nimedele, kui seda õige tooniga öelda: Kuri Muri, Peta, Nässu-Pässu, Pureja Peni ja no minu arust on ka Polla vähemasti Eestis koera nimi. Siin ma ei soovita koera Pollaks kutsuda. Tungivalt.