Ainult hulludele

Hullud - see on viimase pooleteise aasta jooksul olnud kokkuvõte meie toimetamistest meiega kokku sattunud inimeste poolt ja minu jaoks suurim kompliment. Just nii hull ma tahangi olla, kuigi täna ma ise ei taju üldse, et me millegi nii väga hullumeelsega hakkama oleks saanud, aga suur rahulolu eluga on küll.

Mõni aeg tagasi käisime külas ühel eesti perel, kes veedavad igal aastal talvel mõned kuud siinkandis. Mõlemal on selline töö, et hea tahtmise korral on võimalik asju juhtida distantsilt. Sel aastal on aga asjad keerulisemad ja peremehel tuleb pidevalt Eesti ja Hispaania vahet lennata, sest äri ilma temata hakkama ei saa, samas hing kisub ikkagi siia poole. Temale tundub meie äratulek nii, et kõik sillad said põletatud, täieliku hullumeelsusena. Tuli siis jutuks, et peremehel olid pikema aja jooksul mingid sisemised valud, millele arstid üritasid selgust saada. Uuriti ja analüüsiti üle poole aasta ja lõpuks pandi diagnoos - stress. Kes meist siin tegelikult hull on?

Veel üks näide, et kõik on võimalik: lapsest saati on meie peres olnud kindel veendumus, et oleme parajad puuhobused. Igasugune iluvõimlemine või muu graatsiat eeldav liikumine on olnud meie puhul täiesti välistatud. Me kasvasime kindlas usus, et juba minu vanaemal ei olnud painduvust, emal ei olnud ja ei ole minul ja minu lastel ka. Palun väga, kes see siin hargitab? Minu oma liha ja veri! Ja ometi sündis ta täpselt samasuguse puuhobusena nagu ma isegi.

Ilusatel õhtutel lähme mere äärde. Kalver ei ole veel lootust kaotanud ja käib ikka oma ilusaid sädelevaid neoonvärvilisi lante leotamas. Lootus ei kadunud ka seekord, lant paraku küll. Jäi kuhugi kivi taha kinni ja lahti enam ei tulnudki, kuni jõhv katkes. Kurtis, et see oli ta parim lant. Ma ei tea, millest ta seda järeldas, ühtegi kala pole ju ikka veel saanud.

Kui Kalveri kalapüügist sõltuks meie pere toidulaud, siis oleksime juba puhta näljas. Leidsin seekord veepiirilt kivi küljest terve trobikonna karpe. Hoidsid vist hammastega kivist kinni, andis ikka lahti sikutada, aga olid täitsa ehtsad molluskid sees. Õnneks ei ole veel asi nii hull, et me neid sööma peaks.

Ühel imeilusal päeval tegime järjekordse matka. Seekord valisin jällegi suht raske raja Frigiliana taga mäenõlval, mis kulges Rio Higueronist alguse saava kanali serva pidi ja oli kohati ka päris lagunenud, igaljuhul ohtlikeim ja põnevaim senistest. Algus oli muidugi võrratu. Kevad on täies hoos.

Magnoolia

Seekord kohtasime teel ka eriti palju loomi. Kohe raja alguses Frigiliana küla ääres oli üks nunnu eesel aedikus.

Equus africanus asinus

Frigiliana

Kanali äär oli esimesel kilomeetril värskelt renoveeritud ja kirjade järgi ohtlik rada tundus eriti turvaline.

Rio Higueron kanal

Paraku see lõbu lõppes ruttu ja edasi oli juba suht kehvas seisus, aga seda põnevam. Kuni tee peal kükitas ees selline roheline tegelane. Olime seda sisalikku näinud ka varasematel kordadel, aga siis oli ta ikka kiirelt meie lähenedes põõsastesse kadunud nii, et pildile ei õnnestunud püüda. Seekordne isend, arvan, et see võis olla nii 50 cm pikkune, oli eriti hea poseerija ja lasi ennast iga külje pealt lähemalt uurida. Eks sellele oli ka lihtne selgitus, kutt oli üsna surnud. Imelik, et ta niimoodi keset rada jäi, ehk sai infarkti.

Timon lepidus ld. k (eesti keeles vastet ei leidnud)

Ja loomi kohtasime veel. Ei läinud palju aega, kui kanalis ujus vastu selline kena ussike ehk nii ligi meetri pikkune. Üritas küll üles poole ujuda, aga vool kandis ta päris kiiresti alla. Mõne aja pärast ujus veel üks vend talle järele. Sel hetkel me muidugi ei teadnud, kas tegemist võib olla ka ohtliku loomaga. Kevin teadis, et ainus mürgine roomaja Hispaanias peaks olema rästik ja seda me suutsime küll kohe tuvastada, et rästikud nad ei ole. Kodus googeldades saime niipalju targemaks, et tegu rohunastikuga, kes Hispaanias võib kuni 2m pikkuseks kasvada.

Natrix helvetica

Seekord tuli meiega kaasa ka Kevin, kellega me hiljaaegu tutvusime. Mainisin mõni aeg tagasi, et leidsime Nerjast veel ühe pool-eestlased Tiina ja Kevini, keda ma samuti leivaga varustan. Selgus, et nad on siiski rohkem kui pool eestlased. Kevin on väliseestlane, kelle ema on Setumaalt pärit.

Kui kanalil turnimine eriti ohtlikuks muutus, laskusime jõe orgu ja liikusime sängi pidi tagasi Frigilianasse.

Kohalik stonehenge.

Siin mul õnnestus veel ühe nastikuga kohtuda. Oli teine keras jõe ääres ja mina üritasin veel üle jõe hüpeldes viimaseid kordi kuiva jalaga pääseda, kui maandusin täpselt 2cm tema kõrvale. Ehmatasime mõlemad. Mitte ei oleks tahtnud talle peale astuda.

Ühel õhtul istusime Terje ja Rolandi päikeseloojangu poolsel terrassil ja heietasime vanadest aegadest. Tiina ja Kevin olid ka ja jutt läks nõukogude aja lapsepõlve peale. Mitte keegi meist ei mäleta, et lapsepõlv oleks olnud kuidagi rusuv või muul moel masendav. Ikka helge ja rõõmus. Lõpuks laulsime peaaegu kolmel häälel "Laulu Leninist", mille sõnad kõigil siiamaani lõpuni peas. Kevin ja Roland diagnoosisid meil kõigil ajupesu. Midagi peab olema tõesti sellesse laulu kodeeritud, sest nüüd ma olen juba üle nädala seda sama lugu oma peas edasi lasknud. Ja miks ma mäletan siiani NSV hümni vene keelsete sõnadega? Samuti suudame me kõik peast deklameerida Lermontovi ja Puškinit. Siinkohal ma tunnen ise ka, et me tõesti oleme kõik veidi hullud.

Äsja möödus selle aasta kõige kehvema ilmaga nädal. Küll me lootsime, et mäed suudavad ähvardavaid pilvi kinni hoida nii nagu tavaliselt, aga seekord pilved võitsid.

Koos vihmaga saabusid eestlased. Just selliste reaksioonide pärast ongi lennujaama saabujate väravas seismine alati nii huvitav.

Olime juba eelmisel suvel võtnud plaani, et kevadvaheajal tulevad sõbrad lastega Hispaaniasse, et veeta ühine aeg rohkelt matkates, sest suvel, kui nad käisid, oli nii palav, et kannatas ainult mere ääres olla. Miskipärast ilm ei olnud meie poolt ja vihma anti nii et vähe polnud.

Kinnitust sai ka vana tõde, et kui Nerjas paistab päike, aga mäed on pilves, ei tasu mägedesse ronida, aga meie loomulikult ikkagi ronisime.

Kahtlustame halvas ilmas ka Rebsut, kes siin pildil veel rõõmsalt esimesena keksleb. Siis oli ilm veel hea. Kilomeetri pärast hoidis Rebsu aga oliivipuu ümbert kinni ja veenis meid kõiki edasi mitte minemast, sest kohe hakkavat sadama. Muidugi me ikka läksime ja vedasime lapse ka kaasa lootes, et ähvardavad pilved võtavad suuna mujale. Ei nad võtnud. Ikka otse meie peale vajusid ja varsti kükitasime kõik kobaras koos männi all oodates, et ehk läheb sadu üle. Kogu aeg tundus, et hakkab nagu järele andma ja seejärel pani veel hullema hooga edasi. Kui kõik olid juba kangeks külmunud, võtsime Rebsu nõu kuulda ja läksimegi tagasi. Läbi vihma. Kuristiku äärel... Püsti hullud!

Teisel päeval läksime Frigilianasse jalutama, ilm oli pilvine. Rebsu ütles, et hakkab sadama. Loomulikult hakkaski.

Frigiliana kirik

Frigiliana tänav

Järgmisel päeval istusid pilved kaugemate mägede otsas ja julgemad ronisid kohaliku 400m kõrguse mäe otsa. Repsut enam kaasa ei võetud. Muidugi ta sajatas meile vihma, aga seekord me pääsesime. Sadama hakkas siis, kui olime juba mäest all...

Läbi tõelise raju sõitsime järgmisel päeval Malagasse Decathloni spordipoodi, kus eestalsed shoppasid nagu Eestis spordipoode ei olekski. Vihm andis lõpuks järele ja saime ka Malagas veidi ringi jalutada.