Läheb kuumaks

Kuidagi eriti palav on sel aastal. Hispaania kirdeosas ja Euroopas möllav kuumalaine jätab küll meid väidetavalt puudutamata, aga ikkagi on päike tõsiselt kõrvetav. Kui eelmisel suvel me konditsioneeri praktiliselt ei kasutanudki, siis nüüd on pidevalt töös. Uudistes loetletakse juba kuuma kätte surnud inimesi ja lemmikloomi üles ja kusagil on maastikupõlengud.

Ühel vabal päeval otsustasime randa minna. Kuna Nerja kohalikud rannad on juba turistidest pungil, siis sõitsime linnast välja Playa del Pino'le. Kell 12 oli seal peale meie veel ainult mõni üksik inimene. Kohe randa jõudes nägime, et vesi sõna otseses mõttes kubises kaladest nii, et põhimõtteliselt oleks võinud neid kübaraga püüda ja kuigi randa jõudmiseks pidime laskuma päris pikalt mööda järsku mäenõlva, ei pidanud Kalver paljuks üles tagasi jooksmast, et õnge tuua. Kalad olid aga ilmselt haisu ninna saanud ja lasid kõik jalga nii, et pääsesin ka sel korral.

Käisime mõni aeg tagasi linnakeses nimega Motril. Tohutu suure rannaalaga sadamalinn, pikad promenaadid ja jalgrattateed. Praamid liiguvad siit 7 korda päevas Marocosse Tangieri. Ühesõnaga peaks nagu olema tõeline turistikas, aga oli praktiliselt inimtühi, 11. juunil. Selline tunne oli nagu oleks maailmalõpp saabunud ja meie olema ainukesed ellujäänud.

Sadam oli lahe, mitmekorruseline.

Võtsime suuna kõrvalolevasse Salobrena linnakesse, mis tundub eemalt vaadates eriti romantilisena kõrgudes valge vahuna künkal, kindlusega tipus.

Kuna lõunaaeg oli käes, siis võtsime ette tripadvisorist soojalt soovitatud mereannirestorani El Penon ja läksime proovima. Oli tõeliselt viisaka teenindusega koht. Toit oli küll täiesti tavaline, nagu ikka. Mitte ma ei saa aru, mida mõtlevad need, kes õhkavad vahemeremaade köögi poole. Peale chirinquito Ayo paella Nerjas, ei ole ma küll mitte midagi erilist siin saanud. Meie lemmiksöögikohad pakuvad hoopis itaalia, aasia ja india roogasid.

Avastasin, et Margaret on kenasti kontrolltööks ettevalmistunud, kasutades ära luba sõnaraamatut kasutada. Lisaks oli ta kirjutanud sõnastikku sõnade juurde mõisteid.

Ühel päeval tuli Mann koolist ja ütles, et tõi meile tööd. Tavaliselt tähendab see seda, et homseks on vaja mingis õpikus tõsiselt juurde tõlkida. Lõin juba selja sirgu, kui Mann teatas, et homme on õpikute äraandmise päev ja meil tuleb kogu aasta tõlgitud materjal ühe õhtuga ära kustutada. Loomulikult ma teadsin, et ühel päeval tuleb õpikud puhtana tagastada, aga see tuli küll ootamatult kiiresti. Kustutasime kogu perega kuus tundi. Kõik käis nii kiiresti, et polnud isegi aega oma aastapikkuse töö hävitamise üle kurbust tunda. Vahepeal käisime tõime hiinlase poest kustukumme juurde. Õhtuks lõi mul ranne tublisti tuld, aga peab ütema, et järgmisel päeval oli juba möödas, kuigi arvasime, et ei suuda pliiatsitki tõsta. Uuel õppeaastal saab keegi esimese klassi õpilane küll endale eestikeelse tõlkega muusika õpiku, sest see korjati juba tunni ajal ära ja Mann ei jõudnud kustutamise peale isegi mitte mõelda.

Ja oligi viimane koolipäev, 25. juuni. Pildilt on mõned õpilased puudu. Kokku oli neid vist 26. Loomulikult oli Mannil saabuva vaheaja üle hea meel, aga samas ta ise ütles, et see oli üks ilmatuma äge aasta ja talle väga meeldib koolis käia. Sellist juttu ei ole ma mitte ühegi lapse suust Eestis kuulnud, eriti veel 13 aastaselt. Tunnistusel olid kõik hinded võrreldes esimese perioodiga ülespoole liikunud, kuigi hispaania keeles ta endiselt põhimõtteliselt keeldub rääkimast. Pean praegu plaani enne uue kooliaasta algust võtta talle eraõpetaja, kellega ta oleks sunnitud vähemalt tunni iga päev hispaania keeles suhtlema. Ma näen, et tema sees on kõik juba olemas, aga mingi blokaator on peal.

Kalveri õde käis oma sõbrannadega puhkamas ja elasime jälle korralikku turistielu. Loomulikult kuulusid programmi kohustuslik Frigiliana külastus.

Kohalikus kirikus nägime tõeliselt kaasaegset annetamise võimalust - pangakaardiga või lausa telefoniga. Juures oli kiri, et selle kiriku ülalpidamine maksab 70€ päevas ja kui sa soovisid seda toetada, siis oli võimalus valida erinevate summade vahel. Kõrval on tavapärane elektriküünalde süütamise võimalus, kusjuures jällegi huvitav, et mõni meist sai 20 sendi eest ainult ühe küünla põlema, teine jällegi terve rea. Tegime loogilise järelduse, et ju siis teisel oli rohkem patte hingel.

 Loomlikult jalutasime ka Nerjas.

Kätte jõudis jaanipäev, mis esialgu oli küll pilvine, aga ikkagi soe, nii et kohalikud lõid oma laagrid juba eelmisel õhtul rannas lahti. Jaanipäeval on lubatud rannas telkida ja lõket teha ja see on väga populaarne.

Meie ronisime kõigepealt mäkke ja kuna esialgu olid kõik väga entusiastlikud, siis valisime 100m kõrgema tipu kui tavaliselt.

 Õhtul läksime randa, enne käisime poolele teele jäävast restoranist läbi.

 Rannas oli sarnaselt eelmise aastaga rahvast nagu murdu ja südaööl süüdati koos ilutulestikuga lõke.

 Järgmisel päeval käisime Rio Chillari matkal.

Kohustuslikku programmi kuulub nüüdsest ka Saltillos del Almanchares, piki mäenõlva kulgev rada, mis lõpeb looduslike basseinidega mägijõe ääres. Lihtsalt lõpmata ilus koht on. Puhkepausid tegime oliivipuude varjus.

Vesi oli küll karge, aga kõik käisid suplemas.  

  

 Kõrgusekartjatel pole sinna küll asja.

 Tagasiteel kohtasime kohalikku kitsekarja.

 Ja koduteel veel teist seltskonda rahulikult mööda maanteed kulgemas. Liikusime kitsedega samas tempos, kuni meie taga oli juba pikk autode rivi ja üks kohalik autojuht näitas, kuidas kitsekarjast läbi kihutatakse. Õnneks jäid kõik ellu. Kitsed lõpetasid ülbitsemise ja tõmbasid maantee veerde, nii saime ka meie oma teekonda jätkata.

Noh ja vahepeal läheb elu eriti lilleks kätte. Meil on nüüd oma paat. Peab ütlema, et on ikka tõeliselt mõnus rahvarohkest rannast kaugel peesitada ja ujuda.

 Mõni mees ei jäta ka jonni.

Saime ka ühe põneva kogemuse võrra rikkamaks. Meie kohalikud sõbrad Tiina ja Kevin on praegu Eestimaal, aga neil on samuti kõrval linnakeses rendikorter ja seal oli emergencia. Rentnikud teatasid, et pesumasin jäi poole toimetamise peal seisma, vesi sees ja ust lahti ei tee. Kuna peale Rio Marina veeuputust me oma inglasest torumeest enam ei usalda ja kedagi teist ei tunne, siis otsustasime, et kui keegi on võimeline sellise probleemiga tegelema, siis oleme ka meie. Kiirõpe You tubes ja päästemeeskond asus teele. Paradoksaalne, aga lukus pesumasinat saab avada täpselt sama tehnikaga nagu lukus korteriust. Kõigepealt päästsime kliendi pesu ja asusime siis masinat tühjendama. Olen kord kokku puutunud pesumasina filtrisse sattunud kopikaga ja see masin tegi täpselt sama häält. Nii ei olnud vaja palju mõistatada, et vee ära voolu takistab mingi ummistus. Nutsakas sai filtrist eemaldatud ja masin nurrus jälle nagu miisu.

Üks äge hobi on meil siin veel. Oleme ühe ehitusobjekti järelvalvajad. Tegelikult peame lihtsalt töölistele oma nägu näitama, seni kuni omanikud ära on. Aga paratamatult jääb igasugu asju silma ja raporteerime siis omanikule, kes omakorda ehitajatega pragab. Nii on ehitajad meie peale vist juba veidi pahased, aga milles meie süüdi oleme? Tehku siis oma tööd kohe korralikult - minu moodi.