Suvi
Manni saatsime kuuks Eestisse ja Hanna tuli meile. Kui Manniga on väga lihtne, see ei taha kunagi kuhugi minna ega midagi teha, saaks ainult voodis vedeleda ja arvutist midagi vahtida, siis Hannaga oli nagu ora sealsamuses. Kogu aeg: mis me täna teeme, mis me täna süüa teeme, mis me homme teeme, mis me homme süüa teeme jne.
Saigi siis tehtud ja kolm nädalat lendas nii nagu oleks nad olnud siin ainult kolm päeva. Loomulikult käisime merel. Aga ega meri ei ole igapäev sile nagu Emajõgi. Seal on vahetevahel ka lained. Ja enamus meist on ikkagi põlised maarotid, seega merehaiged. Kalveril on telefonis app, mis näitab lainete kõrgust, nii hetkel kui ka prognoosi. Esialgu arvasime, et see on nagu ilmateade, et väidab üht, aknast välja vaadates näed teist. Läksimegi ühel päeval rõõmsalt sadamasse, et merele minna. Laine oli selline korralik. Mina hakkasin kohe põdema, et ohtlik võib olla. Kalver aga surus, et niimoodi me ei saagi merele, kui igat laineloksu kardame, tuleb minna ja ka lainega harjuda. Õnneks oli sadamavahil mõistus peas ja ütles kohe - el mar fuerte - meri on tugev. Tegime paadile pai ja läksime seekord koju tagasi. Paari päeva pärast uuel katsel, laine oli selline õõtsutav, app'i järgi lainekõrgus 60cm, eemalt vaadates täitsa normaalne ja 15 min pärast, kui olime sadamast juba päris kaugel tundsin, et asi kisub halvaks. Kummirõngaga lainetel hulpides oli küll veidike parem, kuid õige pea oli mul ainult üks soov: saada maale ja kohe. Kalver ei olnud nõus mind otsejoones kaldasse viima, nii pidime veel lainetel hüpates sadamasse tagasi kihutama. Teistel polnud häda midagi, mind pandi kaldale ja lustiti veel paar tundi. Siin pildi peal tundub tõesti sile, aga oli laine, oli...
Loomulikult jälgisime põnevusega Rally Estoniat. Rohkem kui Tänakule, elasime me seekord just Märtinile kaasa. Nii lahe.
Hannaga oli loomulikult vaja ka Granadasse shoppama minna. 50km sisemaale ja kuumus oli juba suhteliselt creepy. Meie muidugi sõitsime konditsioneeritud autos ja parkimismajas hüppasime kohe konditsioneeritud ostukeskusesse, nii ei saanud arugi. Kipuvad neid ostukeskusi siin lausa üle jahutama ja minusugune peab külmetama. Kalver käis vahepeal suitsu tegemas ja ütles, et see on ikka päris pöörane, kuidas palavus välja astudes nagu puuga pähe virutab.
Sellest hoolimata käisime loomulikult matkamas. El Saltillo rajal on leevenduseks raja tipus mägijõgi, kus mõnusalt jahutada saab. Leia pildilt kolm matkaselli.
Rada oli nagu ikka, üks jalg kuristiku serval.
Peisaaž kuivanud oliivipuuga.
Kui Tartu möllas Metallica kontsertil, siis meie käisime Queeni muusikat nautimas. Argentiina tribuutbänd God Save The Queen on saavutanud päris tõetruu imago. Rahvast oli palju ja enamus olid palju suuremad fännid kui meie, sõnad olid kõigil peas. Kohati lauldi nii võimsalt kaasa, kahtlustasin juba, et bänd on mingi naiskoori kohale toonud.
Möödunud nädala tipphetk oli kohtumine delfiinidega. Meri oli ilus sile. Olime just ujunud ja otsustasime veidi edasi sõita, kui märkasin nii 20 m meist eemal delfiine. Saime nendega jupp aega koos sõita. Täiesti eriline kogemus, tohutu suured loomad ikkagi. Eriti kõhedaks võttis mõte, et me just ujusime samas kohas. Ma ei tahaks isegi sardiine ujudes kohata.
Ja saatsimegi Hanna Eestisse tagasi ja võtsime Manni paari tunnipärast lennujaamas vastu.
Ja nagu meil juba tavaks on siis shoppamine minu mõistes tähendab poest poodi käimist ja mitte millegi ostmist ja Kalveri variant shoppamisest on maanduda esimesse õllekasse. Seekordne ostukeskus Larios pakkus lisaks tavapärastele King Burgerile ja Donuts kohvikule ka hispaaniapärase kiirtoidu elamuse. Selline kombo kahest joogist (õlu ja tinto de verano) ja taldrikutäiest friikatest peekoniga maksab 3 eur. Lisaks oli menüüs veel lõputu rida erinevaid wrappe, hamburgereid 1 euro eest ja tapaseid kalleim komplekt 2.50. Kui satute kiirtoidukohta otsima, siis 100 Mondatitos on huvitav vaheldus.
See eest Hannal, kes saab kohe 18, sai lennujaamades nalja rohkem kui naljakas oli. Kuna ainuke otselend Tallinnast Malagasse maksab täpselt 2x niipalju kui ümberistumisega, siis meie pere, kes pidevalt lendab, kasutab ikka soodsamat varianti. Möll hakkas pihta kohe Tallinna lennujaamas, kus mais, kui mina tagasi lendasin oli nii meeldivalt rahulik ja seekord lendas pm poole tunnise vahe sees viis erinevat lennukit Venemaale ja Inglismaale, mis tähendab, et läbida tuleb piirikontroll. Sellise mahu peale oli passikontroll ennast korralikult umbe ajanud ja lennuki väljumiseni oli jäänud 15min, kui Hanna järjekord kätte jõudis. Vot ei tea, kas mõni alaealine on hiljaaegu kodust putket teinud või miks piirikontroll nii ärevaks on aetud, aga Hannalt küsiti esimest korda kahe aasta jooksul, mil ta üksi lennanud on, kirjalikku lapsevanema nõusolekut alaealise üksi reisimise kohta. Seda tal loomulikult kaasas ei olnud ja tundus, et sinna see tema reis seekord lõppebki. Õnneks lahendati olukord nii, et helistati piiripunktist meile ja küsiti, kas me oleme kursis, et meie alaealine laps soovib välismaale lennata. Me olime kursis ja laps lasti lennukile.
Sellega oli läbi alles pool naljast ja sama stsenaarium kordus ka Londoni poole peal, ainult selle vahega, et nüüd juba räägiti Hannaga inglise keeles ja võõrkeeled ei ole kahjuks tema tugevaim külg. Vahepeal olime meie treinud valmis selle õnnetu loa ja saatnud talle meilile, nii ta näitaski selle ette ja kuigi teda piinati seal ikka jupp aega, võeti ka vanemate telefoni nr ja ootasime juba, et helistatakse meile nii nagu Eestis tehti, siis lasti ta lõpuks ikkagi läbi.
Ja nüüd ma palun, kuni jõuludeni, meile shokolaadi mitte tuua.
Kommentaarid
Postita kommentaar