Hing sai täis

Vahepeal ajas asjade käik mind nii tigedaks, et hakkasin kohe uut postitust tegema, sest kui ma alles paari nädala pärast selle ette võtan, siis ma olen juba maha rahunenud ja jätan kõik, mis täna keelel, ütlemata. 

Kas tõesti 90-aastaselt surra on vara? Kõik, kellega ma teema üles võtan, ütlevad, et kui ma ise oleks 90, räägiksin teist juttu. Olgu siis siin öeldud, et kui ma 90selt ei suuda oma surelikkusega leppida, siis olen oma elu sinnani valesti elanud. Sellest ma saan täielikult aru. 4 aastat tagasi oli mul jumala ükskõik, kas ma suren homme või 50 aasta pärast ja täna on mul täpselt sama tunne. Lihtsalt nii nõme on olukord. Enam ei ole nii, et oled ise oma õnne sepp. Ma ei saa enam oma elu ise juhtida (hetkel ma tegelikult juba juurdlen, kas ikka päriselt ei saa või olen ma lihtsalt lasknud end üleüldise halalainega kaasa tõmmata). Kuid vahepeal sain. Täpselt kaks ja pool aastat elasin unistuste elu ja see võeti mult ära, põhjendusega hoida 90-aastaseid elus. Hispaania TV-kanalid näitavad kaadreid, kus vaktsineeritakse värisevaid ligi saja aastaseid vanureid ja kõik aplodeerivad ümberringi. Nalja teete? Seda, kui palju 40-aastaseid samal ajal kusagilt alla hüppab, ei räägi keegi. Ja jälle näeme copy-paste Eesti ja Hispaania käitumismustris. Vaktsiinide tarnega on raskused ja meditsiinitöötajate vaktsineerimine katkestati ja vanadekodudega jätkatakse. Hispaanias ma isegi suudan sellest skeemist kuidagi aru saada. Siin tõesti elab mitu põlvkonda töötuid vanaema pensionist ja tema sissetulek ja eluspüsimine on kogu perekonnale eluliselt tähtis. Miinimumpension 790€ ja keskmine üle 1200€.

Hispaanlaste traditsioonid ehk harjumuspärane laiskus on paraku küll suurem kui näljahäda. Siesta on püha, seda ei väära ka kriis. Siesta algne idee oli, et põllumees ei peaks päeval  kella kahest neljani, kõige kuumemal ajal, tööd tegema. Sellest kujunes traditsioon, mida järgivad tänase päevani peaaegu kõik. Nii kaugele on küll jõutud, et suuremad ostukeskused, toidupoed, apteegid ja bensiinijaamad on siiski avatud kogu päev. Veel kümme aastat tagasi suleti siestaks ka need. Täna, kus enamus töökohti on konditsioneeritud, on siesta mõte täielikult kadunud, kuid tava on visa kaduma. Nii oleme olukorras, kus nt restoranidel on lubatud olla avatud kuni kella kuueni õhtul, aga kuna siesta on 14-16, paljudel veel viie või kuuenigi, siis peale siestat ei hakka keegi enam uksi avamagi, selle asemel et, arvestades lühendatud tööaega, võtta siestast loobudes tööalaselt võimalikult maksimum.

Käisin Nerjas shoppamas. Mäluke on lühike, juba olin unustanud, et poed suletakse kell 18. Mul oli nagu mälestus, et restoranid kell kuus ia poed kell kaheksa. See on, kui iga nädal uued piirangud,  tagatipuks on nüüd iga päev ka uued külad, kuhu enam siseneda või väljuda ei või. Nii juhtuski, et jõudsin linna kolmveerand kuus ja põhimõtteliselt tõmmati juba uksi kinni. Läksin siis paari päeva pärast uuele katsele ja kuna õrna aimugi ei olnud, kas poed praegu siestat peavad, valisin lollikindla aja - kell neli pärastlõunal. Ilm oli vihmane ja ma olin kesklinnas ainuke inimene. Poed põhimõtteliselt olid kõik kinni, isegi mingeid avamise aegu ei olnud ustel. Mõnel üksikul isegi olid mingid ajad, aga ega aru saa, kas need on minevikust või olevikust pärit. Igaljuhul need, mis kirjade järgi kell neli pidid avama, olid veerand viis rahulikult kinni ja ega ma teagi, kas nad on permanentselt kinni või peavad jätkuvalt siestat ja avavad end peale lõunat ainult kaheks tunniks, sedagi ainult päikeselise ilma korral. Keerasin kannalt ringi ja läksin koju tagasi. 

Elagu Amazon Prime! Edaspidi tellin netist. Õnneks on neil isegi pakiautomaat ühes kohalikus bensukas, aga ega siis sellegagi alati libedalt lähe. Viimati tellisin endale d-vitamiini. Jah, siin päikesemaal ma tarbin d-vitamiini ja mitte vähe, 4000seid. Kui novembris Eestis käisime, mõõtis Synlab mul jätkuvalt d-vitamiini sisalduse veres alla igasuguse miinimumi ja perearst andis korralduse hakata võtma 3000seid vitamiine. Apteegis vaatasin, et võtan siis juba 4000 - et oleks. Ja tõesti peab ütlema, vähemalt pea ei ole mul enam valutanud, mis seni konstantne oli. Kui Eestist toodud kapslid otsas, läksin kohalikku apteeki uute järele ja maksimum, mida apteegis müüakse olid 2000sed. Ütlesin: "tänan, EI" ja tellisin netist. Nüüd jõuangi netist tellimise miinuste juurde. Nerjas on kombeks, et kirjakandja toob kõik pakid sulle koju, kas tahad või ei taha. Heal juhul antakse teada saadetise saabumise kuupäev, kellaaeg on tavaliselt 9-21 ja siis istudki rõõmsalt terve päev kodus ja ootad kullerit. Amazon on kohalik pioneer ja juurutab Hispaanias meie jaoks nii tavalist postiautomaadi teenust ja kõik toimibki seni, kuni pakile järgi lähed ja avastad, et see on pandud kõige ülemisse kappi ja lausa mõnuga sinna veel kõige tagumisse otsa lennutatud ja mina, kes ma olen kohalikus mõõtskaalas täitsa üle keskmise pikkusega naine, lihtsalt ei ulatunud oma pakini. Õnneks oli mul seekord Kalver kaasas, aga kui ma oleks üksi olnud?

                                    

Täna laotati pilvedesse vikerkaar. Lepingust peetakse jätkuvalt kinni!