Uus, parem? aasta

Jõulud 2020 olid nagu jõulud ikka. Korraliku jõulusingi ja hapukapsaga. Seekord ostsin singi juba aegsasti Ikeast ja oli väga maitsev. Hapukapsad on siin ka täiesti saadaval. Küll mitte sellised mõnusad Salvesti moodi, et lase soojaks ja valmis, siin on pm lihtsalt hapendatud kapsas purgis, millest paaritunnise hautamise, õli, suhkru ja porgandiga saab peaaegu mu ema tehtud kapsad. Ema kapsastest paremat maailmas ei ole. 

Seekord sain jõuluvanalt puu - kääbusapelsini ehk kunkvaadi. Oma troopiliste  viljapuudega aed oli ju üks Hispaaniasse tuleku unistustest. Tehtud.

Tegelikult ei koosne meie aeg muustkui tööst. Ilmad on sel aastal eriti külmad. Hommikul, kui Nässuga väljas käin, on +8, päeval venitab maksimaalselt 14 peale, õhtul, kui koju lähme, jälle 8. Ja nii juba kolm nädalat järjest. Kolm päeva sadas siin vihma, samal ajal kui pool Hispaaniast lumega kattus. Netis jagati sellist sateliidipilti. On vist tõesti reaalne, sest meie kandi valgeid tippe saame veel siiani imetleda.

Objektil:

Aastavahetus ja sellele riburada järgnevad sünnipäevad andsid põhjust üle pika aja küpsetamisega tegeleda. Esialgne plaan oli teha üks korralik tort, millega oleks ilusasti 31. detsembrist 4. jaanuarini välja libisenud, aga siis meid kutsuti ootamatult aastavahetuseks külla ja tuli teha kaks kooki. Mustikakoogi võtsime külla kaasa ja Manni sünnipäevaks valmis maasikatort. Mõlemad olid võrratult head.

Kõik kohalikud eestlased olid aastavahetuseks minema lennanud, kes Saarde, kes Pärnumaale, kes Costa Ricale. Kõik lootused olid, et saame rahulikult Kalveriga kahekesi kodus teleka ees istuda, eeldades, et Mann, noore inimesena, sõpradega välja läheb. Selle plaani keerasid Mann ja Nico pea peale, tulles ideele kutsuda meid Nicole külla. Loomulikult lõi see mind rööpast välja, sest võõraste inimestega suhtlemine ei ole üldse minu teema. Ja veel välismaalastega. Ära öelda ka ei julgenud, äkki peetakse ülbeteks, kes ma kahtlemata niikuinii olen (aga seda pole vaja kõigil teada). Tagatipuks on tegemist saksa-hollandi perega, kus kodune keel on saksa keel ja Mann arvab, et ma olen saksa keeles ülikõva ning on mind sedamoodi välja reklaaminud. Kuid minu saksa keeles suhtlemine lõppes põhimõtteliselt koos keskkooli lõpetamisega. Tegin Mannile etteheiteid, et kui me peame oma 15 aastase tütre neljakuulise kohtamaskäimise peale juba tema boyfriendi vanematega tutvuma, siis kui palju neid perekondi enne pulmadeni jõudmist koguneda võib. Mann lubas, et ei tohiks väga palju tulla, kuna just selle poisiga võikski abielluda. Õnneks Mann ja Kalver saksa keelt ei oska, nii kujunes õhtu suhtluskeeleks inglise keel, mis kõigil ühte jalga lonkas. Ja nagu ikka sellised üritused, kuhu kuidagi minna ei taha, kujunevad lõpuks väga toredateks. Nico pere on juba 30a Hispaanias Nerja külje all Maros elanud. 

Siinkandis pole kombeks uut aastat kell 00 ilutulestikuga alustada nii nagu Eestis. Kõigepealt peab 12 kellalöögi saatel viinamarjad alla saama. Seekord kugistasime juba kõik neid ja ma kinnitan, see ei ole üldse lihtne. Kellalööke kuulatakse telekast Madriidi kesklinnas toimuvalt otseülekandelt, kusjuures saatejuhid on õues pakase käes jumala paljalt kleidikeste väel. Kui viinamarjad söödud, valatakse välja vahuvein ja alles nüüd minnakse terrassile ilutulestikku vaatama. Linna poolt midagi ei korraldatud, kuid nagu ikka, kusagilt siin ikka tekib seda kraami inimeste kätte ja mõned paugud siin-seal ikka lasti.

1. jaanuaril käisime Torrox Costal hiinakas ja põrutasime seejärel Malagasse jõulutulesid vaatama.

Oli imeilus nagu ikka, kuid jubedalt külm.

Igaaastast valgusmängu seekord ei olnud, aga inimesi oli sellegipoolest väga palju. Ja politseid võis ka kesklinnas iga nurga peal märgata.

Nii külma talve ei ole meil varasematel aastatel olnudki. See on meie neljas talv siin, kuid kohalikud ütlevad, et nemad ei mäleta ka sellist. Alates 24. detsembrist kuni tänaseni on põhimõtteliselt sama pilt.

Meie mäed, siis kui Madriidis lumi põlvini oli.

Rondas aeti isegi linna ainuke lumesahk välja. 74. aastast polnud vaja läinud.

6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, saavad kohalikud lapsed lõpuks oma kingid kätte. Selline oli meie objektinaabrite uksetagune hommikul, kui me tööle läksime, ja õhtul, kui lahkusime, oli teist samapalju pakendeid juurde tõstetud. Peres on kaks last, üks neist alles päris tita. Ma ei kujuta ette, kui lapsed saavad igal aastal nii palju uusi mänguasju, kas nad siis viskavad vanad asjad kõik välja või kuidas nad sinna ära mahuvad.

                                        

10. jaanuaril oli oodata uute piirangute teatavaks tegemist, seetõttu põrutasime seitsmendal Malagasse, et ära osta veel kõik, mis objektile vaja. Õnneks on meil suur auto, võtsime mõnuga. Suuremad kodumasinad pidime ikkagi kohale laskma tuua.

Uued piirangud lasid üllatavalt liikumise hoopis lõdvemaks. Andaluusia piirkonnas võime jätkuvalt vabalt ringi liikuda, kuid restoranid peavad jälle sulgema kell 18 ja poed kell 20. Restoraniäri on neil õnnestunud juba lõplikult hävitada. Kõik on ennast kinni pannud. Need üksikud, mis veel avatud, on endale esmaspäeva vabaks päevaks teinud, seetõttu Manni sünnipäeval olin sunnitud pool päeva restorani otsimisega tegelema, mis oli täiesti lootusetu ja lõpuks lõpetasime ikka india restoranis, olles seal sel õhtul ainukesed kliendid.

Mann ja Nico läksid mägedesse lund otsima, kuigi lumeni ei jõudnudki, olid vaated lummavad. 

Meie alustasime Ikea köögipuslega. Nii vahva.

Vaikselt edeneb.

Jõulude ja aastavahetuse liikumisvabadus on hakanud Hispaanias tunda andma. Eks seda oli ka oodata. Eile võeti Andaluusia piirkonnas vastu uued, veel veidi rangemad liikumispiirangud. Alates homsest tohib koguneda nii sees kui väljas maksimaalselt 4 inimest. St koju võib endale külalisi kutsuda ainult siis, kui su pereliikmete arv jääb alla nelja. Restoranides, mis suletakse kell 18, võib nüüd lauas ka maksimaalselt 4 inimest istuda. Komandandi tund algab juba kell 20 (sellele peab valitsus veel loa andma). Need linnad, kus nakatunute arv on üle 500 100 tuhande elaniku kohta, suletakse täielikult ja neis on keelatud igasugune mittevajalik tegevus, kaasa arvatud restoranid ja poed. Seda nimekirja täiendatakse igapäevaselt. Õnneks meie ümbruses nii hull pole.

Manni koolis on samuti märgata viiruse suuremat levikut. Neljast paralleelist kahes on juba nakatunuid lapsi, ühes ka klassijuhataja. Kuid mingit eneseisolatsiooni teistele klassikaaslastele ei kohaldata. Kõik, kes terved, käivad rahulikult koolis edasi. 

Minu arvates mõistlik ka. Tuleb see, mis tulema peab.