Head uut aastat!

Eile siis oli aastavahetus hispaania moodi. Hämmastavalt mage võiks kokkuvõtvalt öelda. Jõuludest saati korraldatakse siin õhtuti paugutamist, täpselt nagu Eestiski, vahe on ainult selles, et siin ei lasta ilutulestikku, vaid asja mõte on teha võimalikult kõva pauku. Paugud on nagu plahvataks pomm. Kuna kaubanduses ei ole kusagil müügil ilutulestikku, siis võis juba aimata, et sellist igamehe feuerwerki nagu Eestis, kus iga naaber üritab teist üle trumbata, siin ei tule ja ei tulnudki. Kuni südaööni istusime kodus ja vaatasime telekat. 5 min enne uue aasta tulekut läksime välja. Olime tänavatel ainukesed inimesed. Asi tundus kahtlane. Mitte ühtki pauku, mitte ühtki inimest. Ühel naaberrõdul seisis üksik mees, vaikuses. Valitses täielik vaikus ja rahu. Kell sai 00. Vaikus.

Teadsime, et Euroopa balkonil toimub uue aasta vastuvõtmine ja läksime tänavanurgale, kus vaade oli üle linna. Ja siis, kui uus aasta oli juba paar minutit käes, tuligi ennäe imet, sealtkandist selline tubli eesti mehe 350 eurone saluut. Teine, pisut nõrgema mastaabiga, lasti õhku Maro kohal. Ja siis, siin ja seal, lasti ka mõned kohalike meeste kahtlustan, et isevalmistatud pommikärgatused. Nendega tuld ei lenda, on ainult pauk. 00:06 kobisime tuppa tagasi. Ei ole siin jõule, ei ole siin aastavahetust ja ei tunne ka mitte mingisugust tunnet. Selles on nagu pisut kahju.

Kui oled ikka eluaeg harjunud, et jõulude ja aastavahetusega käib kaasas lõikav tuul, vihm ja pori, parematel aastatel valge lumevaip, siis on raske siin soojas sama feelingut saavutada.

Paar päeva tegi korralikku tuult ja meri möllas ägedalt. Käisime iga päev rannas seda imetlemas. Merd võiks tundide viis vaadata. Nii mõnus on.

Selline vaade on siis meie korteri terrassilt tormise merega. Siit on eriti mõnus vaadata, saab ise tuulevarjus olla.

Ükspäev kui sõitsime oma korterisse ehitajatega kohtuma, märkasin kuidagi tuttavlikku põllulappi. Tagasi tulles tegime peatuse ja oligi - maasikapõld, 30. detsembril. Esimesed viljad hakkavad valmima. Põld oli küll naeruväärselt väike. Ilmselt käib kogu töö sellel käsitsi. 

Nässu sai jõuluvanalt jalutusrihma. Esimesed õueskäigud olid eriti naljakad. Rihma mõte ei meeldinud Nässule väga ja ta otsustas igasugu jalutamist boikoteerida maas lamamisega, edasi liikumine oli võimalik ainult lohistamise teel. Teinekord siis proovisime krõbinatega meelitada, liikus küll. Kolmas ja neljas päev hakkas juba looma ja nüüd lippab Nässu rihma otsas ilma mingi probleemita. Ainus mure on, et ta ei jää seisma enne, kui kodus tagasi oleme ja häda toimetamine, mis nagu oleks jalutuskäigu mõte, jooksu pealt ei õnnestu. 

See on ikka uskumatu, milline inimeste magnet on üks kutsikas. Iga päev jalutamas käies,  küsib keegi luba pai teha, täna üks naine langes põlvili maha ja silitas ja musitas jupp aega. 

Ilmeselt järgmisel nädalal tuleb meil siis kõrval majja kolida. Sealne rendikas on täiesti mööblivaba. Kohalikus FB grupis üks inglane müüs telekalauda ja läksime vaatama. Selgus, et tegelikult müüb ta kogu oma maja sisustust, sest läheb Inglismaale tagasi. Saime sealt kogu elutoa mööbli ja Manni tuppa kaks voodit ulmeliselt soodsa hinnaga. Voodi kattemadratseid tahtsin pesta, aga need ei mahtunud meie masinasse. Käisime siis kohalikus selvepesulas. Need on siis päris populaarsed ja leiduvad pea igas bensiinitanklas.

Hakkasime tegelema ka oma korteri remondi plaanimisega ja jälle saime kokku puutuda hispaania toreda maksusüsteemiga. Nad siin maksustavad põhimõtteliselt iga su sammu. Või pigem tundub nii, et kui sul on raha osta korter ja on raha, et hakata remonti tegema, siis järelikult oled nii rikas, et sellest rikkusest 8% kohalikule omavalitsusele maksta. Kinnisvara hindasid vaadates, tuleb 10% kohe juurde arvestada, sest nii palju kulub igasugu maksudeks. Kui tahad remonti teha, st vahetada aknaid ja panna uut köögimööblit, siis peab sul olema selleks linnavalitsuse luba, mis jällegi maksab 8% kavandatavate tööde mahust. Meil tekkis küsimus, et kas tõesti ametnikud jõuavad kõiki kontrollida, et mis siis saab, kui me ei teata kuhugi ja ei maksa midagi. Selline mõte laideti maha, kuna kohalikud olla suht kadedad nende "rikkurite" peale ja hoiavad su tegemistel silma peal ning kohe kui märkavad mingit tegevust, panevad padavai ametniku juurde kaebama. Selline tore rahvas.