Käib töö ja vile koos

Palun väga vabandust, pole ammu kirjutada saanud, sest et kiire tööaeg on kätte jõudnud.

Kust otsast siis pihta hakata...

Oleme nüüd kolinud kõrvalmajja ja ennast lõpuks sisse seadnud. Mõned pildid ja riiulid on veel üles panemata, sest peremehel on enamik tööriistadest objektil. Pidime kolima 2. jaanuaril, kuid kohalikud ei jõudnud siin asjadega valmis ja kiiret meil ka ei olnud. Kolisime ühe päevaga möödunud neljapäeval, sest eelmisel õhtul anti ootamatult teada, et neil on meie korter reedeks juba välja müüdud. Uskumatu, kui palju kola me paari kuuga juba tekitanud olime. Kõndisin asjade vedamisega üle 30 tuhande sammu. See peaks tegema nii 30km ja meenutas juba rännakut. Kohe oli ka tagasi vana hüppeliigese valu, aga andsin talle mõista, et varianti ei ole ja valu otsustas lahkuda.

Kohe aasta alguses käis Kalver ka meile internetilepingut sõlmimas. Kuigi eelmisel elanikul eeldatavalt oli ka siin korteris internet olemas, siis ei käi need asjad siin nii lihtsalt, et keegi kuskil vajutab enter ja ühendus on loodud. Oh ei, Hispaanias antakse sulle nädal peale lepingu sõlmimist teada, et nädala pärast tuleb tehnik asja ühendama. Nii olimegi neli päeva ilma internetita ja oligi väga hea. Vaatasime kohalikke TV kanaleid ja õppisime keelt. Peale eesti kanalite saabumist oli kohalikud kanalid kohe unustatud. Eile siis saabus tehnik ja oleme jälle online.

Jõuluvana tõi mulle kinkekaardi joogasse, 2x nädalas. Olles harjunud Tartu treenerite kõva treeninguga, on siinne joogatamine küll ülimalt soft. Trennikaaslased on kõik julgelt üle kuuekümne viiesed vitaalsed skandinaavia pensionärid. Aga iseenesest on päris mõnus end paar korda nädalas korralikumalt venitada.

Ja peale joogatamist ootab meid ees igapäevane töö Rio Marina apartmendis. Minust on saanud jällegi ehitustööline ja sellega, kui ei saa enam tööd teha ainult oma ilusa peakesega, kaasnevad paratamatult omad miinused. Minu kuldsed käed paar päeva tagasi.

Tänaseks on lahkunud 80% geelküüntest. Peab nentima, et kohaliku küünetehniku kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Siki tehtud küüntega võisin ka maad kaevata, siinsed hakkasid juba enne kui töö kallale jõudsin asuda, lahti tulema. Tuleb loobuda sest luksusest.

Ja meie tööpõld on lai. Tüüpiliselt minule on kergest sanremondist saanud kapitaalremont.

See on meie vannituba siis, kui me asja ostsime.

Ja selline on ta nüüd...

Midagi pole parata, oli vaja teha.

Ja selline oli meie köögipool.

Ja selline oli ta täna...

Eemises postituses kirjutasin juba toredast ehitusloast, mille linnavalitsusest peab taotlema isegi, kui tahad oma korteris elektripirni vahetada. Läkski Kalver siis kohale ja tegi linnavalitsusele avalduse. Samal ajal kui ta seal hispaania keelsetest blankettidest aru üritas saada, tuli sinna üks teine inglise pere uurima, kui kaugel nende avalduse menetlemine on, et tahaks juba remondiga alustada. Avalduse olid nad kolm nädalat tagasi esitanud. Öeldi, et ei ole veel jõutud ja aega võib minna kuni kuu. 

Nagu ülalolevalt pildilt võib näha, siis meie ei kannatanud kuud aega oodata ja asusime asja kallale. Mõtlesime, et kui inspektor ongi mingi hetk ukse taga, siis teeme suured silmad  ja ütleme, et me mõtlesime, et avalduse sisseandmisest juba piisabki, et tegutsema hakata. 

Igaks juhuks otsustasime naabritega suhteid hoida ja läksime alumiste juurde tutvust tegema. All elas rootsi vanapaar, kes oli väga liigutatud meie visiidist ja vabandustest, et me nüüd paar päeva teeme veidi müra. Nemad olid siin just oma 8 nädalast talvepuhkust lõpetamas ja olevat selles majas juba aastaid oma talvesid mööda saatnud. Paari päeva pärast sõitsid nad mõneks ajaks Rootsi tagasi, seega saime aru, et nüüd tuleb kiiresti valu anda, kuna uued pidid samal päeval tulema, kui nemad lahkuvad.

Kui nad kuulsid, et oleme ülemise korteri omanikud ja ka meie korter on tulevikus rendiks saada, siis rootslaste silmad läksid põlema. See olla selle bloki kõige parema vaatega korter ju üldse. Igaljuhul oli tunne, et esimesed rentnikud on meil juba olemas. Ise nad tulevad juba sel talvel uuesti Nerjasse.

Eriti kaval teema on siin remondi tegemise juures veel, mis linnavalitsuse käpa alla on. See on prügivedu. Kogu prügimajandus on linnavalitsuse kontrolli all ja sellest tingituna vedeleb prügi igal pool ja prügikaste nt tänaval kohtab nii harva kui võimalik. Turistitänavatel on ikka veel kohta, kuhu nt jäätisepaber või joogipudel visata, aga ülejäänud linnas on ainult suured konteinerid siin ja seal, seega enamus loobib oma prügi lihtsalt maha. 

Kui sa teed suuremat remonti siis prügikonteineri saad tellida samuti linna käest, seda alles siis kui oled oma ehitusloa kätte saanud. Meil aga tuleb torumees juba sel neljapäeval ja soovis, et kogu jama oleks selleks ajaks välja viidud. Temalt saime ka vihje, et ehituspoed ostavad ka ehitusjäätmeid. 25kg kott sodi maksab 1 euro. Kotid saime samuti poest ja nii käiski kaks viimast päeva meil tihe prügi äravedu. Köögimööbli vedasime prügikasti kõrvale. Tundub, et siin võib kõik, mida endal enam vaja ei lähe, prügikasti juurde vedada ja inimesed, kel neid asju võib vaja minna, tulevad, veavad selle koli sealt jälle minema. Täna hommikul nägime, et keegi oli vedanud oma vanni samuti prügikasti juurde. Seega otsustasime, et paneme oma vanni ka sinna. Kohalikud geoloogid olid sellest vannist vist juba haisu ninna saanud, sest õige pea veeres prügikastide juurde kaubik ja vann tõsteti peale. Oi kui rõõmsaks nad läksid, kui meie apartmendist hakkas asju välja tulema. Nad said täna lausa kaks vanni, lisaks meie vana pesumasina ja mikrouuni. Vanadest kappidest ei olnud nad huvitatud, küllap läheb seda kellegil teisel vaja. Kohe päris huvitav nüüd jälgida, mitu päeva aega läheb enne, kui need sealt kaovad. 

Linnavalitsusest saime eile vastuse, et meie avaldus on läbi vaadatud ja positiivse vastuse saanud. Me ei osanud nii vara lootagi ja täna pole nagu enam vajagi. Igaks juhuks lähem võtame selle loa ikka ära ja maksame oma maksud. Khm, küll vähendatud kujul.

Ahjaa, aknad on meil ka juba vahetatud. See töö käis väga kiirelt ja korralikult. Isegi aknapõsed viimistleti ära. 

Väheke ilmajuttu siis ka ikka. Uuel aastal oli paar külma ja vihmast ilma. Nii 9 kraadi ringis oli ehk päeval. Ja kui all on 9 kraadi, siis mäe otsas on miinused, nii oligi võimalus imetleda Nerjas lumiseid mäetippe.

Tänaseks on jäänud valgeks veel ainult kõige ülemised tipud. Kohalikus maasikakasvatuses valmivad ka esimesed maasikad, samas on puukoolis müügile tulnud maasika taimed.

Ma kahtlen küll, kas neist marjadest sel aastal asja saab, aga kes neid kohalikke kombeid siin teab. 

Nässu kasvab meil ka ja endiselt on kõva laste ja täiskasvanute magnet.

Need inimesed pildil on loomulikult turistid. Kohalik inimene käib samal ajal karvakraega jopes, meie sugused poluvernikud kampsuni või pusaga ja turistid tunneb ära lühikeste pükste ja plätude järgi. Nad on ikka väga vaprad.

Sai päris pikk lugu. Võtan endale vabaduse nüüd mõnda aega jälle vait olla. Olge terved!