Ela üks päev korraga

Ma tean - pean endast siin vähemalt kahe nädala tagant märku andma,  et ema-isa ei hakkaks kodus meie pärast muretsema. Tõstsin siis täna hommikul (kaks päeva tagasi) arvuti sülle, et kirjutan meie viimase aja tegemistest ja lihtsalt mitte midagi justkui ei ole kirjutada. Jupp aega vahtisin ekraani, sulgesin isegi teleka, et mõtteid ei segaks, siis panin köögis müriseva pesukuivati seisma, ikka pea tühi mis tühi. Olen palju aastaid üritanud saavutada oskust peatada mõtlemine. Pubekaeas kui õega ühes toas elasime, vaevlesin mina õhtuti unetuse käes, kui õde jäi magama niipea, kui pea patja puudutas. Tema soovtaski mul mõtlemine lõpetada. Siiamaani üritan. Tavaliselt on mul peas sada mõtet korraga ja kui tõesti millegi üle mõelda ei ole, siis vähemasti mõni tore viisijupp ketrab ikka lõputult. Nüüd kui tahaks midagi kirjutada, on pea ühtäkki täiesti mõttetu.

Ometigi on kaugel sellest, et me viimasel ajal mitte midagi teinud ei ole. Teeme nii, et pidevalt on tunne, et tõmbame end ribadeks. Kogu aeg lohutan (hirmutan) end mõttega, et kohe-kohe saab see rabelemine läbi, kuid nagu juba öeldud sai, sel aastal on kõik teisiti. Täna on võimalik elada ainult üks päev korraga, täpselt nii nagu soovitatakse selleks, et olla õnnelik. Veel kolm aastat tagasi elasin ma nii, et põhimõtteliselt järgmised viis aastat elust olid ette planeeritud. Viimased aastad oleme elanud nii, et vähemalt kolm-neli kuud on ette teada, siis nüüd ei näe kaugemale kui nädal maksimaalselt. Nii nagu ma kuu alguses ütlesin, et augusti teine pool on meil täiesti tühi, siis nüüd oli kuni kuu lõpuni kõik täis. Ja lisaks igapäevatööle oleme ahmanud endale veel uusi projekte. Aga inimene harjub ju kõigega, ka näomaskidega.

Siin on üks väike osa meie toimetamistest. Sõprade võtmed. Ükski mõistusega inimene ju suvel Hispaaniasse ei tule. Kodud Nerjast Algaroboni seisavad tühjana ja on kerge saak varastele. Meie siis käime kontrollimas, et nende kodud kenasti korras on, tuulutame, kastame lilli ja korjame viljapuudelt saaki. 

Villa 1

Villa 2

Sel suvel on Hispaanias eriliselt niiske. Kui varasematel aastatel alates maist kuni septembri lõpuni ei näinud taevas mitte ainsamatki pilve, siis sel aastal on pilvine taevas päris sage, isegi paar piiska vihma on välja pigistanud ja kusagil Sevilla kandis oli paduvihmast lausa tohutu üleujutus. Sel samal augustikuu hommikul, kui Nerjagi taevas oli järjekordselt ähvardavalt pilves, sättisime meie end Malaga bussi peale, et sõita Esteponasse.

Malaga bussijaamas oli korralik padukas.

Vihm tabas meid täpselt Malagas. Nagu ikka siinkandis, sajab 10min ja suvi läheb edasi. 

See on meie pere uus liige, millega tulime meritsi 125 km Esteponast Nerjasse. Oleks olnud fantastiline retk, kui me ei oleks pidanud kihutama nagu pöörased, kuna Nerja sadamasse tuleb jõuda tund aega enne päikese loojangut. Paadiga 30km/h  0,5m lainega on ikka paras kihutamine. Kahe käega pidi kinni hoidma, et üle parda ei lendaks.

Eks nüüd tuleb vana paat maha müüa. Uue sai nii odavalt, et patt oleks olnud võtmata jätta. Samal ajal puistas politsei Nerjas meie kõrvalsadamat, kus peeti kinni kaks kodanikku, kes parasjagu 600kg marihuaanat oma paadist maha laadisid. Sadama omanik viidi arestimajja ja paat konfiskeeriti. Ütlesin Kalverile, et kui ta selle paadi nii odavalt sai, kas ta ei kahtlusta, et me paha aimamatult Esteponast Nerjasse mingit kahtlast kraami ei vea, kuid siiamaani ei ole keegi meie paadi kallale tulnud. Seisab nüüd rõõmsasti Nerja paadiparklas ehk varaderos ja ootab, kuna talle uus treiler kokku keevitatakse. Siinkandis ei ole ju jätkuvalt sadamat. Kõik paadid seisavad kuival maal treileritel ja traktorid lükkavad nad soovi korral vette. Selle pildi tegi endine omanik meie lahkumisel Esteponast.

Avame siis veidi kaarte. Kuna maailm rokib endiselt koroona lainel, siis kõhutunne ütleb, et ainuüksi turismi peale lootes võib äraelamine kahtlaseks muutuda. Seepärast keerame uue lehekülje. Siin on vaade meie uuelt projektilt. Ridaelamu Nerja külje all Punta Laras, mis ootab meie osavate kätega ülesvuntsimist. Sellest saab meie selle talve projekt.

Lisaks on meil käsil teine projekt: sisustame parasjagu ühte teist äsjavalminud ridaelamut. 

Ühte magamistuppa panime valgusti, mille lambivarju sai 20. augusti puhul enda pidulikumaks muutmisel kenasti ära kasutada.

Peale pidu läks lamp lakke.

 

Ja veel palju lapme.

Selle projekti juures sai Nässu endale uue sõbra Nelsoni. Esimesel korral ei tulnud küll mängust midagi välja. Nelson seisis nagu raidkuju ja Nässut huvitas ainult kaks teemat, üks neist Nelsoni kõhu ja teine saba all. Õnneks on Nelson harjunud teiste koertega ja ainult kergelt urahtas, kui Nässu kuidagi järgi jätta ei suutnud.

Hispaanias on olukord üsnagi pingeline. Turiste on jätkuvalt väga vähe. Need, kes on lennukiga tulnud, kommenteerivad, et lennukid on peamiselt tühjad. Meie ei saa muidugi kurta, aga laias laastus on inimestel ikka väga raske. Vähesed puhkama tulnud turistid, peamiselt hispaanlased, on väga kokkuhoidlikud. Tullakse ainult paariks päevaks, igal sammul hoitakse kokku, restoranid ja baarid teatavad järjest oma sulgemisest. Sulgevad ka kohad, mis on juba näiteks 20 aastat avatud olnud. Väiksed poed on kinni, akendel sildid: Rentida. Need, mis veel hingitsevad, on avatud ainult hommikupoolikutel.

Kuna lõpuks on kohale jõudnud, et põhiline nakatamine toimub seoses ööeluga ja baarid peavad kell 1 öösel sulgema, siis nüüd keelati tänaval suitsetamine ka ära, peamiselt puudutab see baaride uste ette kogunevaid suitsetajate troppe. 

Mitte mingeid üritusi, ei sees ega vabas õhus ei toimu, keelatud on isegi perekondlikud koosviibimised rohkema kui 10 inimesega. Restoranis ühes lauas võib maksimaalselt 6 inimest viibida. Mask peab ees olema niipea kui lauast tõused, samuti rannas nt piki kallast jalutades. Oma rannalina peal võib olla maskita ja ka otse merre suplema minnes ei pea maski kandma. 

Koolidele on antud avamise osas praegu vabad käed. Täpselt nii nagu Eestiski. Meie piirkonnas ollakse seisukohal, et koolid avatakse. Võimalusel tehakse kaks vahetust või hakatakse koolis käima üle päeviti. Kui keegi klassist köhib, siis pannakse ta kohe eraldi ruumi nii kauaks, kuni vanemad talle järgi tulevad.  Kui keegi klassist osutub covid19 positiivseks, siis jäetakse terve klass koju. Kui kahe nädala jooksul on haigestunud 3 õpilast, siis suletakse terve kool.

Kuid mingist uuest täielikust karantiinist ei räägita, kõik sellekohased sahinad lükkab valitsus ümber. Iga autonoomne piirkond võib küll uuesti alarma välja kuulutada, aga selle tingimused pidada olema oluliselt leebemad. Haiglasse sattunute ja surnute arv püsib jätkuvalt madal. 

Mulle sellegipoolest ei meeldi see maailm. Nad võiks juba järele jätta.