Detsember 2024

Ostsin endale sõbranna. Midagi muud ei jäänud üle. Seitsme Hispaanias elatud aasta jooksul ei ole mul tekkinud mitte ühtegi lähedast hispaanlasest sõpra ja just seda pean ma peamiseks süüdlaseks, et ma ikka veel hispaania keeles rääkida ei oska. Väga keeruline on integreeruda, kui kogu aeg elada Eesti infomullis. Täna ma saan Eestis elavatest venelastest väga hästi aru, miks nad ei suuda eesti keelt selgeks saada. Esiteks on see niigi grammatiliselt täiest ebanormaalne keel, isegi minu jaoks, ja teiseks, kui kogu aeg olla ümbritsetud ainult emakeelsest kogukonnast, vaadata valdavalt emakeelset televisiooni ja külastada emakeelseid internetilehekülgi, ei olegi mingit varianti kohalikku keelt selgeks saada.

Enda kaitseks võin ainult niipalju öelda, et hispaania keele õppimisega olen iseseisvalt erineva intensiivsusega ikka tegelenud. Olen lugenud hispaaniakeelseid raamatuid ja kasutanud keeleõppe äppe. Esialgu üritasin kohalikku televisiooni vaadata. Kuid päevasel ajal ei ole sealt eriti midagi vaadata. Igav hakkas. Õhtuti muidugi vaadatakse meil ainult eestikeelseid saateid. Isegi autoga sõites ei kuula ma raadiost muusikat nagu enamus inimesi, vaid erinevaid jutusaateid hispaania keeles, ajades sellega oma lähikondlasi hulluks.

Minu töös tuleb ikka aegajalt ette olukordi, kus keegi klientidest helistab. Eriti hispaanlased. Neile kohe üldse ei meeldi kirjutada. Isegi whatsappis nad saadavad häälsõnumeid ja mina siis olgu see hiromant, kes suudab sellest pudrumudrust, mida nad vuristavad, kuidagi aru saada. Siiani kasutasin Margareti abi. Kui juhtusin sel ajal, kui keegi helistas, kodus olema, siis jooksin telefoniga Manni juurde ja surusin selle talle pihku. Asi juba kulmineerus sellega, et preili hakkas minult iga kõne eest 5€ kasseerima. Eks ma maksin ka - loogiline ju, kui ma kasutan kellegi teenust, millega ise hakkama ei saa. Alates sellest sügisest olen sellest võimalusest ilma. Mann on enamuse ajast Malagas.

Kui me 7 aastat tagasi Nerjasse kolisime ja esimese poole aastaga oli selge, et ainus keel, millega siin riigis suhelda saab, on hispaania keel, oli meil muidugi suur tuhin keel võimalikult kiiresti selgeks saada. Olin Eestis läbinud kaks hispaania keelekursust. Otsisin seekord interneti kaudu personaalset keeleõpetajat ja ainus inimene, kes mulle tookord vastas, küsis tunni eest 30 eurot. See tundus ebareaalselt suur summa ja nii kujunesidki meie keeleõpingud sedamoodi, et mina õppisin omal käel kasutades erinevaid õpikuid ja laste juturaamatuid, Kalver otsustas, et las keel hakkab talle ise külge ja Mann oli ainuke, kes tõmbas jackpoti, minnes täiesti umbkeelsena kohalikku kooli.

Mina ikka unistasin oma kohalikust sõbrannast tegemata ise ühtegi sammu tema leidmiseks. Kalver jällegi kuulutas sotsiaalmeedias konkreetselt, et otsib kaaslast, kellega koos kalale minna ja kohe leidiski.

Kuid asjad lähevad ikka nii nagu sa soovid, mõni asi lihtsalt võtab vahest natuke rohkem aega. Nii me kohtusime möödunud kevadel veel ühe Nerjas elava eestlannaga, kes juba palju aastaid tagasi käis ühe kohaliku naise juures personaalsetes keeleõppe tundides, makstes selle eest tookord kolm korda vähem ja lahkelt jagas tema kontakti. Mul kulus muidugi pool aastat kuni ma lõpuks õpetajale kirjutasin ja nii me lõpuks kohtusimegi.

Esimesel korral leppisime kokku, et mina tahan kõige rohkem lihtsalt arendada oma vestlusoskust. Grammatika ja sõnavara täiendamisega saan ise kodus tegeleda. Teise tunni lõpus sain õpetajalt suure tunnustuse, et minu iseõpitud keeletase võiks vastata B1 B2 tasemele. Tunnid näevadki enamasti välja nii, et saame Nerjas kohvikus kokku nagu kaks sõbrannat ja lihtsalt lobiseme. Pepi on sündinud Madriidis ja seitsme aastasena kolis koos vanemate ja vennaga 13 aastaks Saksamaale elama. Seega saab temaga suhelda ainult hispaania või saksa keeles. Erinevalt kohalikest nerjalastest räägib Pepi puhast hispaania keelt, mitte andaluusia dialekti, nii saan igast tema lausest aru. Kui vestluses esineb mõni uus sõna, kirjutan selle vihikusse üles.

Peamiselt lobisemegi elust-olust - igapäeva sündmustest, ilmast, lastest ja lastelastest, aga ka sisserändajatest ja kohalikest traditsioonidest. Kuna Pepi on ise samuti elanud aastaid kodumaast eemal, ei ole tal mingeid hoiakuid sisserändajate suhtes. Iga inimene võib elada seal, kus ta end kõige paremini tunneb.

Rääkisime ka alkoholi tarbimisest. Hispaanlaste seas on väga vähe alkoholi probleemidega inimesi, alles viimasel ajal on hakatud rääkima alkoholist kui tervistkahjustavast meelemürgist. Kuid mõlemad tõdesime, et sisserännanud inglise pensionäride seas on juba näost näha, et alkoholism on tõsine probleem.

Saabuvate jõuludega seoses rääkisime palju pühadekommetest. Näiteks jõulukalendrid on hispaanlaste jaoks veel nii uus teema, et alles tema lapselapsed on esimesed, kes neid saavad ja sedagi ainult tänu vanaemale, sest laste vanemad ei pea neid olulisteks. Samuti ei tea hispaanlased mitte midagi päkapikkudest, kes lastele sussi sisse komme toovad. Mul läks ikka jupp aega, et talle selgeks teha, et iga öö tuuakse lastele midagi sussi sisse. Minu lapsepõlves pandi aknalauale seesama suss, millega päevasel ajal ringi käidi ja sussi sees oli hommikul sageli seesama mandariin, piparkook või komm, mis õhtul laualgi oli, aga et täna on enamasti selleks aknale või kuhugi konksu külge riputatav jõulusokk, ja seegi oli tema jaoks uudis. Mina olin siiani arvamusel, et jõulusoki traditsioon tuleb Saksamaalt, sest minu vanem õde Kaari just moeajakirja Burda lõigete järgi minule ja õele esimesed jõulusokid õmbles. Saades aru, et Saksamaal kasvanud Pepi ei ole neist midagi kuulnud, hakkasin koju jõudes kohe uurima, kust see traditsioon siis tekkinud on ja tuleb välja, et jõulusokid tulevad Ameerikast, aga sussipäkapikkude traditsioon on üleüldse omane ainult Eestile. Nii, et lisaks mulgipudrule veel üks väärtus UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja vaja kanda. Pepi leidis, et Eesti päkapikkudel on siis küll väga palju tööd. Eks eestlane ongi väga töökas.

Jõulutoitudest rääkides oli juba lihtsam talle selgeks teha, mida eestlased lauale panevad, verivorst on hispaaniaski täitsa tuntud ja praekapsas oli talle ka teada, kuigi minu valmistamise viis porgandi ja seapekiga, oli talle uus. Isegi sülti ta teadis tänu Saksamaale. Ma ei hakanud küsima, kuidas talle see maitseb.

Viimane kord tunnist lahkudes oli naljakas olukord. Soovisime teineteisele häid pühi ja kohe tekkis mul tunne, et nüüd on jälle see koht, kus tuleb hispaania kombekohaselt kahele poole musitada ehk põsed kokku panna. Aastatega ei ole see protseduur minu jaoks sugugi kergemaks läinud, aga võtan seda kui paratamatust, kui vaja - siis vaja. Olin selleks täitsa valmis. Ja siis Pepi lihtsalt kallistas. Täiesti eestlaslikult. Kolmteist aastat Saksamaal on ilmselgelt teda mõjutanud. Esimest korda tekkis selline juhus, kus mina tahtsin hispaanlase ja hispaanlane tahtis eestlase kombel hüvasti jätta.

Pikast jutust saate isegi aru, kui vaimustuses ma sellest uuest õppimisvõimalusest olen.

Jõulud saabusid seekord Nerjasse 5. detsembril, mil linnas süüdati jõulutuled.

Linnavalitsuse aknal avati traditsiooniline jõulu belen. Tundub, et juba paar aastat ei poetata sinna kuhugile “kükitavat” mehikest, kelle otsimine rahvale alati lõbu pakkus.

Plaza Españal avati väike jõuluturg, kus kõige ahvatlevamad olid erinevad idamaade stiilis maiused. Olid tõesti head.

Villas võeti seekord ette suuremat sorti puude ja põõsaste pügamine.

Kasutame jätkuvalt lapstööjõudu.

Pärnumaa lambakasvatajad said ka lõpuks lambad lauta ja ise kuuks ajaks puhkama tulla. Esimese asjana mindi kalale.

Üle pika aja kohtusime merel taaskord kuukalaga, kes stoilise rahuga lasi meil enda ümber vähemalt kümme tiiru teha enne, kui vaikselt põhja vajus.

Selline näeb kuukala eemalt välja.

Marioni konksu otsa jäi täiesti uus liik - papagoikala.

Meeste suurim rõõm on alati kaheksajala välja tõmbamine.

Meie Stefuga jätkame ehitustööde ülevaatustega. Poiss on tublisti arenenud. Nüüd tuleb küsimusi uksest ja aknast. Veoautole tehakse terve ring peale, iga detaili kohta küsitakse, mis see on ja mamma jääb seletuste andmisega juba tõsiselt hätta. Näiteks, kuidas nimetatakse seda sinist jullat, mis autoratta keskele jääb?

Nerja eestlased on sel talvel eriti liikuvad, seetõttu tulime kokku nii esimesel kui neljandal advendil, et kõigiga korrakski kohtuda.

Ja oligi jälle jõuluõhtu käes. Steful lubati enne lauda istumist üks kingitus avada.

Meie jõululaud on jätkuvalt puhtalt eesti traditsioone järgiv. Sel aastal ei viitsinud ainult süldiga enam mässama hakata, kuid kõrvitsasalati ja praekapsad tegin ise ja verivorstid tõi Birko ema Margit Eestist. Lõpuks oleme ka Hispaanias väga head verivorsti saanud. Neid nimetetakse morchilladeks, kuid seda kõige õigemat ehk eestile sarnasemalt, tehakse ainult mägedes ja nende kätte saamiseks oleks me pidanud nii tunniajase autosõidu ette võtma.

Kohe peale jõule lendasid meie noored Eestisse ja Eestist saabus kümme sõpra aastavahetuseks Nerjasse.

Tervitusnapsu juurde pakkusin minu enda tehtud pasteeti ja leiba.

Järgmisel päeval võtsime ette minu uue armastuse Rio Verde 10 km pikkuse matkaraja.

Mõne laskumise peal tuli ikka küünte ja hammastega kinni hoida.

Raja keskpunktis on väike veehoidla, mille ääres tegime kerge eine. Seal puhkas ka üks hispaania perekond jalgu. Pakkusime neile Kalevi komme.

Stalaktiidid kivistunud kose taguses koopas.

Järgmine päev ei olnud sugugi kergem. Sõitsime Granada Nevada ostukeskusesse. 6 tundi shoppamist on oluliselt raskem, kui matkamine. Turgutasime end vahepeal sangriaga.

Edasi läks veel raskemaks. Kolmandal hommikul alustasime Torrox Costa tänavaturul ja peale lõunasööki promenaadil jätkasime kuni õhtuni El Ingenio ostukeskuses.

Loomulikult püüti kõige selle vahel kinni kõik võimalikud päikesekiired.

Karge basseinivesi ei takistanud hulljulgemaid vette hüppamast. Korduvalt. Tegime pakkumised, mis võiks olla vee temperatuur ja tõime hiinlase poest termomeetri.